Kui jätkata sealt, kust viimane kord pooleli jäi (kui Siki tsitaat välja jätta), siis Anni tuligi mulle sel reedel küll. Vaatasime "Üle heki", jutustasime, käisime Liisul külas, käisime Zavoodis ja lõpuks jõudsime koju magama. Ohtralt sai jutustatud, aga ega nagu palju rääkida ei jõudnudki. Nädalavahetus möödus üksinduses ja mõeldes, et keemia eksamiks võiks õppida. Pühapäeva hilisõhtul leidsime Bikuga ühise soovi minna jalutama ja läksimegi. Esmaspäev jalutasin koolist koju. Teisipäeva õhtuks olin nii väsinud, et ei jõudnud kuidagi õppida ja magasin hoopis. Kolmapäev siis kurikuulus hävingu eksam, millele järgnes õhtul Biku ühikatoas vaikne shotitamine ja Imago mäng. Neljapäev oli koolivabapäev, aga meie Katukaga ei saa ju elada nii, et päeva jooksul oma jalga kooli kordagi ei tõsta. Käisime siis BM's hiire verevoolutamist vaatamas ega see just meeldiv ei olnud, aga olen rahul, et ära nägin. Õhtupoolikul käisime oma instituudis ettekandekoosolekul, mis oli ka põnev kogemus. Reedel käisime propedeutika praksis TÜ kliinikumis. Siki tuli Tartu. Õpetas mulle tantsu. Istusime veits meil ja õhtu tipphetk oli Ska Faktori saatel tantsuvihtumine Sõbramajas. Laupäev sõitsime õdiga Kaiu koju. Õhtul oli onu Avo juubeli tähistamine Nõmme kõrtsus. Pühapäev möödus nagu ikka kiiresti ja Tartu sõites. Hakkasime emme ja Õdiga sugulaste kokkutuleku peale mõtlema. Esmaspeäv keemia kontroll töö, mida Ursel hindas taas väga leebelt. See nädal olid koolipäevad nii pikad ja ma andsin endale lubaduse, et käin kõik kohal, mida ma ka tegin. Paar korda pidin endaga võitlusi maha pidama, et ikka kooli jõuda. Teisipäeva õhtul käisin Liisu pool. Kolmapäev astus tema korra meilt läbi. Onu Meelis tegi meil veel veits remonditöid. Meil on nüüd Tartu kõige ilusam rõdu. Neljapäev otsustasime Liisaga Erko Niidu kontserdile minna Ülikooli kohvikusse. Nii mõnus muusika ikka. Katukas suutis meid päeval hea lausega naerutada. Tegelt ta naerutab meid kogu aeg, aga see oli eriti hea tsitaat. Mõtlesin, et märgin ülesse, et kunagi hea meenutada. "Sinu hunnikud on nagu naeratus, mis ei võta sult midagi, aga annab nii palju." Igatahes õhtu juurde tagasi. Juba kontserdi alguses hakkasime Liisaga mõtteid mõlgutama, et võiks pärast veel midagi edasi teha. Tegimegi! Kutsusime Biku ka endaga välja. Istusime Kapriisis, vaatasime Katuka Suudlevates tudengites üle, astusime korra Krooksu sisse, nägime rabast, Liisa astus korra Zavoodi sisse, läksime Suudlevatesse tudengitesse, õhtu lõppes meeletu mölluga Biku pool. Me oleme ikka suht hullud proviisorid. Reede ilusti kooli ikka. Propedeutika praks oli taaskord, käisime osakonnas, kus ravitakse radiofarmatseutiliste ravimitega. Põnev. Saatsin teised koduteele. Nüüd istun üksinda kodus ja mõtlen, et tahaks magada. Polegi nii vara magama saanud viimasel ajal. See nädal tabas mind kudumistuhin ka. Lõpetasin oma kindad ja tegin Sannule ka ühe paari. Aga tuju on veel alles, nii et peab veel midagi välja mõtlema, mida teha.
"Aga mina annaks oma maksa Marile, tal on see läbi."
Et siis minu selle nädala tegemised.
Enne mainiks, et eelnev nädalavhetus möödus koduselt, toimetasin jälle nagu mul juba kombeks on saanud. Pühapäev käisime Bikuga jalutamas. Avastasime laulukaare kaja ja Supilinna kaunid majad.
Koolinädal oli lühike ja kohutvalt igav. Loeng loengu otsa ja ei mingeid prakse. Masendav! Esmaspäev tegin Sannuga jalutuskäigu. Siuke mõnus hea ilma nautimis viis. Teisipäev algas meil Meosega uus valikaine radiofarmatseutilised preparaadid, mis ei olnudki nii kohutav, kui ma arvasin. Ta suudab ka huvitavat juttu rääkida. Urseli viimasest loengust sain teada huvitava asja banaanide kohta. Teisipäev oli Kadi ja Uku kord minuga jalutama tulla. No kolmapäev koolis oli eriti morjendav, sest silme ees terendas juba õhtune pidu ja kvaliteetaeg oma kursakatega. Rõõmustav oli näha härra Karkit mikrobio loengut lugemas, sest algul saime aru, et seda annab keegi teine. Õhtu möödus taaskord meeletult. Soojenduse tegime meie Peokodus Leida-Üllarit imedes ning viipe ja vene keelt õppides. Lõkitada sai nagu tavaliselt rohkem kui rubla eest. Suutsin diivani pealt alla sadada nagu pudrukuul. Lõpuks jõudsime ka rebastepeole. Sai jutustada ja tantsida. Isegi lauldud sai kaare all, küll suu kinni, aga asi seegi. Ennast ületada suutsin ka see õhtu, mille üle olen eriti uhke. Peole jõrgnes mingi sugune istumine taas meie Peokodus ja taas Leida-Üllariga. Juhtus veel midagi märkimisväärset, mida ma siia üles ei märgi. Siisiki üht-teist jäi veel veits segaseks minu jaoks, eks püüan aru saada kunagi. Uni jäi igatahes napiks. Kooli pidi jõudma õnneks alles kella kaheks. Rõõmustava uudise sain oma e-posti. Nimelt saan see semester toetust. Milline rõõm! Kooli oli siiski väsitav. Terve õhtu kõndisin poolunes. Liisa ja Katukaga sai pärast kooli ennast Lõunakeskuses jäätisekokteiliga turgutamas käidud. Kahjuks see mind päris üles ei turgutanud ja õhtune plaan rokikat külastada jäi ära. Magasin selle asemel õndsat und.
Tänane päev algas täiesti nulltujuga. Ei teagi, millest see tuli. Ehk täiesti mannetust vihmasest ilmast akna taga. Käisin kaltsukates, aga isegi see nunnu maasikatega dressikas, mille suutsin endale leida, ei muutnud mu tuju paremaks. Aga mingi hetk kodus viibides vaatasin aknast välja ja avastasin, et tuul on pilved laiali puhunud ja päikese välja kutsunud. Näole tuli naeratus. Peagi saabus minuni kõne. Anni helistas ja pakkus, et võiks õhtul midagi koos teha. Olin loomulikult kohe nõus, sest plaane mul polnud ja õhtune üksinda kodus passimine täitsa hirmutas mind. Tuju oli kohe kordi parem. Saatsin Sannu ilusti kodu teele. Tegin väikese jalutuskäigu. Nüüd ootan, millal Anni siia jõuab. Pole teda pikalt näinud. Tõotab meeldiv õhtu tulla.
Avastasin, et minu päev pole korda läinud, kui ma pole jalutanud. Õnneks käisin see nädal iga päev korra jalutamas. Vot nii tubli olengi!
Nädalavahetusel käisin kodus. Jõudsime suhteliselt hilja Kaiumaile. Bruno oli õnnes nagu alati ja emme tahtis, et ma ta süles istuksin. Kahjuks Sikiga õue ei jõudnud. Laupäev möödus märkamatult ja toimetades. Õhtul oli onu Antsu 50. juubel. Nii meeldiv oli näha sugulasi. Perega sai ka seltskondlikult aega veedetud. Mõnus! Pühapäev möödus keemia seltsis ja Tartu naastes.
Esmaspäev algas keemia kontrolltööga, mis tuli vist kõigil väga hädiselt välja ja seetõttu jagas Ursel meile haletsusest häid hindeid. Minu B oli mulle väga suureks üllatuseks ja ise tean, et pole seda väärt. Esmaspäev on alati väga pikk ja veniv, õhtuks on aju nii läbi, et ainult absurdset juttu tuleb. Nii me siis istusime Liisaga Puugi tagaistmel ja olime omas mullis. Kuna laulmine see nädal ära jääb, ei osanud ma midagi oma vaba ajaga peale hakata ja kutsusin Liisa jalutama. Sügis on ikka nii ilus, eriti Tartus ja Toomemäel. Kimbutasime Maanust ka mööda minnes.
Teisipäeva õhtul oli rahvatants Enn Tiivli juhendusel. Mida nalja, asi nägi välja nagu mingi nõukaaegne võimlemistrenn, aga sisaldas ikka rahvatantsu elemente. See kord jäi meil ka viimseks, nagu selgus neljapäev. Pole tantsupartnerit, siis pole midagi ka meiega pihta hakata. Kahju.
Kolmapäeval selgusid meie farmatseutilise hävingu tulemused. Sain omadega läbi. Juhhei! Aga suurtest ootuspingetest, vajasid närvid rahustamist ja kuna õhtul oli plaan igal juhul välja minna, siis kutsusin oma lemmik kursapiffid enda poole lõõgastuma ja soojendust tegema. Nende seltskonnas pole murede jaoks ruumi, sest ainult nali ja naer saadab meid, kui koos oleme. Lõpuks liikusime Sannuga haridusteaduskonna rebastepeole, sealt edasi CTsse ja sealt Zavoodi. Kodulaulu mujal ei kuulnud kui alles kodus. Aga õhtu oli meeleolukas.
Neljapäev möödus põnevalt. Viimane keemia semka. Sai jutustatud ja tukutud. 999+888 minu õnn! Saime Maanuse uhke Lexusega sõita. Mihkliga sai Mäkis kõhutäiendust tarbimas käidud, pärast pidu tahaks alati rämedalt burksi. Kahjuks mu õnn sai kiirelt ära kasutatud, sest kodus tukkudes hakkas mu kõrv koledasti valu tegema. Ja nii siia maani. Veits paremaks on läinud.
Täna oli suhteliselt mõtetu päev. Ühe kontrolltöö pärast, mille tegemine võttis mingi pool tundi aega, veetsime koolis viis mõttetut tundi. Nüüd istun igavledes kodus, sellest ka minu blogimine. Muidu ei leia mahti. Eks nüüd hakkab rohkem aega olema, kui tantsimist ei ole. Eks peab midagi leidma. Tahaks tegelt jalutada. Eks mõtlen selle peale. Tegelt tahaks palju asju. Näiteks seda, et kui mul midagi teha pole, siis ma ei mõtleks nii palju. Aga ikka mõtlen. Tahtmist täis!
