Suvi hakkab lõppema ja võtta tuleks veel viimast. Nii me ka tegime! Riina bussiga Kaiu loksunud, hakkas meie sõit Valgejõe piparkoogimajja pihta. Esimesest õhtust pidi kujunema naistekas, aga Siimu suurel soovil muutus see naistekaks kahe noormehega: Siim ja Erko. Siinkohal tutvustaks kohe ülejäänud seltskonna ka ära! Bussi esimene rida autojuht Sandra ning tema ustavad kaardilugejad Siim ja Erko; teine rida: äsjajuuksuriskäinud Janely ja Pulga (Kepi) Riina; kurikuulus viimane rida, kes ei pea maksma sõiduraha: master Siki ja Augu Mari. Sõidukirjeldusele ei tasu rõhku panna, sest see möödus meil sujuvalt ja viperusteta, seega midagi põnevat ei juhtunud. Kohale jõudnud, hakkas suur lukkude avamine pihta. Ma arvan, et kui kõik need tabalukud kokku koguda, saaks rohkem rauda kui on seda, mida varastamise eest kaitstakse. Tegelt on see liialdus, aga aitab luua pilti palju neid vargatakistajaid on. Nagu maarahvale kohane hakati kohe toimetama: tuli alla, vesi sooja, kaev remonti, millega Siki sai suurepäraselt hakkama, ja toidupotid podisema. Nagu enne sai mainitud oli tulev õhtu naistekas. Alustati rahulike lauamängudega ja liiguti edasi metsikute algklasside ringmängudega. nalja oli nabani ja kõrgemalegi veel. Siinkohal tooks välja väga emotsionaalse aliasepaari Siki ja Riina, kellede seletamise ajal võib juhtuda nii mõndagi müstilist, nt kõlab sõna "švipsis" nagu "küpsis". Vahepeal tekkis soov jalutama minna. Panime siis kõik soojalt riide, uksed lukku, taskulambitule põlema ning astusime õue poole. Kümme sammu hiljem hakkas vihma sadama ja leitsime, et kõige mõistlikum oleks tagasi tuppa minna. Viimaseks mänguks jäi plaksumäng, mille karistusjook kadus nagu külm õlu palaval päeval. No loomulikult ei ole maitse kõigil sama ja Riinale mingil põhjusel see piimasiidriveemahlasegu alla ei tahtnud minna. Oodates uut mõttevälgatust edasise tegevusjuhendi jaoks, pidime nentima, et kõige mõistlikum oleks magama minna, et jõuaks järgneval õhtul kauem üleval olla. Kahjuks ei suudetud realiseerida Siki stripp-pokkeri ideed, aga me ei ole väga morjendatud.

Kirjutamine väsitab, nii et tuleb paus.

Hiljem!

Peaks hakkama bloggimist veits tõsisemalt võtma, muidu ei mäleta enam, millal mis kus juhtus.
Ega ei oskagi järgmist postitust alustada kuskilt. Võtaks ette selle nädala äkki!?!?
Esmaspäev ärkasin Praatsude majas, see tuli meile kõigile üllatusena, kui hilisõhtul vahetasin öösärgi linnamineku riiete vastu ja marssisin Männitukka. Ema saatis mind ka juba väga julmalt ära, et mingu ma jah juba poeukse taha järjekorda, issi see-eest ei saanud midagi aru. Sannu võttis mind avasüli vastu ja hammikul oligi linna minek. Minu suureks rõõmuks läksime loomaaeda- idee algatajateks Riina ja Maku. Ega ma polnudki neid lojuseid näinud ju, viimane külastus Mati Kaalu asutusse oli mitmeid aastaid tagasi, lausa enne kooliminekut. Ausalt öeldes loomad mulle erilist pinget ei pakkunud ja kõige optimistlikum meist oli Maku, kes leidis nii mitmesgi loomas lõvi või hobuse tunnuseid, mistõttu pidime temaga tihti vaidlusse astuma, et mis loomaga siiski tegu on. Minu jaoks oli kõige põnevam päiksekujuline vaateratas, mis oli väga vana ja väga väike, kuid minu jaoks hirmu tekitav. Taaskord pidin tunnistama oma kõrgusekartust. Loomaaed mingil määral läbi jalutatud, suundusime Mäkki, mis isiklikult pole mingi eriline sündmus, aga läbi Maku silmade esmakordne sündmus. Rõõm oli vaadata, kuidas laps kahe suupoolega burgerit sisse ajab ja peale seda ei tunnista enam muid toite.
Sannu kolisime veel linna korterist välja ja siis põrutasime poodi, kust ma tänu oma stilistile Sikile sain mõned asjalikud riided. Jei! Õhtul suutsin emme veits ära tüüdata oma jutuga, veits üle väsinud oli ju.
Teisipäev oli mul sünnipäeva eelne kriis, millest toibusin kiiresti.
Kolmapäev oli minu sünnipäev. Masendav on saada 19. Vihatuim küsimus: "Mis tunne on vanem olla?" Päev möödus vaikselt, ega see polegi ju mingi oluline vanus. Sannu on mu lemmik õnnitleja (vihje tema bloggile)!
Neljapäev on tore päev! Sai kokanusklubi, Tiiu ja Oleva korterit ja äikesevihma näha! Ühesõnaga käisin linnas soolaleival. Mul on Tallinnasse minejate üle hea meel ,et alkoholikeeld algab kell kaheksa. Aliasemängus olen ikka sama koba. Muide reedeti ei sõida 12-bussi, pole mõtet lootagi. Sujuvalt läksingi üle järgmisele päevale, mis minu lolluse tõttu algas Sannul autosõiduga. Tasusin selle vaeva talle Manni hõrgutava meekoogiga. Meie tee viis ka Veera Stockmani, kust minu riidekapp sai tänu Sikile taaskord täiendust. Reedel oli ka üks ajalooline hetk: Veljo Tormis käis kooriga proovi tegemas. Ta on nii lahe! Õhtul käisin Sannul veel rongi vastas ja astusime läbi Rapla popimaist kogunemisasutusest Meie pubist, mis õnneks polnud väga pikk külastus.
Laupäev oli Printsess-Liisu sünnipäev. Naljakas oli, et kõik külalised oli enne hällilast kohal. Nimelt tuli Liisu Soomest, aga suure tuule tõttu tiiburid ei sõitnud ja nad pidid hilisema laevaga tulema. Peo alustamist see ei takistanud! Öeldakse, et koeri kutsutakse, aga sõbrad tulevad ise kohale. Eils puhul see ei kehtinud. Mul tuli veits haiglane võrdlus praegult, aga ma siiski ütlen selle, ikkagi inimene olen ju. Eilset võib võrrelda koerte jooksuajaga, kui Männitukk on Rulli ja Asta tõttu isaseid külakoeri täis. Nii ajasid end kohale ka mitmed grupid ootamatuid hingi Kumma külla, kellest mõned ei saabunud sinna sünnipäevalapse õnnitlemiseks, vaid muude isiklike soovide tõttu. Ööbisime Siki, Riinaga Poku võimlas, kus leidub nii palju põnevat atribuutikat, et tee või takistusrada neist. Hommikul naerutas meid veel veidi napsune Rein.
Pühapäeval kõhud Liisu valmistatud toidust punnis, odaviskevõistlus nähtud põrutasime kõige kehvema automargiga kodupoole. Venna tuli perega mind õnnitlema, mis takistas mul koju jõudes magama minemast. Täitsin veidi ka tädikohustusi. Nüüd arutan Sannuga ilma- ja isiklikkeasju ja tutvun oma uue kursaõe Katiga.
Pean tunnistama, et bloggi peab kirjutama tihedamini, et rohkem sündmusi saaks ülesmärgitud!
Kuid see selleks!
Homme suubun ma uude nädalasse ja lähen vooluga kaasa!

Täna on selline roosa olemine. Ei oskagi seda paremini lahti seletada kui, et kuidagi lapselikult kergelt olen meelestatud. Kuigi viimaste päevade jooksul olen läbi elanud mitmeid meelemuutusi ja ühe identiteedikriisi. Oma tänase hea tuju tõttu suudan halva südamelt ära kirjutada. Teistele üles tunnistada on raske, aga vähemalt suudan endale asja selgeks teha. Käitusin viimasel ajal teiste suhtes ebaausalt, kui täiesti aus olla, siis pigem just ühe inimesega. Endal oli tegelt häbi, ei julgenud temaga kokkugi saada, sest ikka väga häbi oli. Ma ei tea, kas suudan talle kunagi selle asja ära seletada, aga ma vähemalt mõtlen seda teha, ehk. Õnneks on tegu maailma parima inimesega ja tean, et ta annab mulle andeks.
Eile ma suutsin end üllatada. Kui tagasihoidlik ja uje võib üks inimene olla? Mina oskan seda ikka päris hästi. Ma ei suuda isegi parimale sõbrannale oma hingeelu avaldada nagu oleks tegu kõige sügavamate saladustega. Lõpuks ma ikka veits avasin end, aga see oli ka rohke alkoholi mõjul ja nii mitmekordselt ümber nurga öeldud. Viimasel ajal olen hakanud oma olemust lahkama. Ma vist isegi suudan seda. Leian endas nurki, mida oleks vaja siluda, et keegi ei saaks sinna minna ja peksa anda. Kahjuks on silumine veits aega ja vaeva nõudev pealehakkamine, aga ma üritan täiuslikuma-mina poole püüelda.
Täna on üldse üks imelik päev. Oma voodisse jõudsin alles hommikul ja tuduriideid ma enne homset hommikut ei kavatsegi eemaldada. Minu tänane marsruut koosneb kolmest põhistaabist: voodi, telekaesine ja arvuti. Arvatavasti liigun ma varsti jälle voodi poole, kuulan suurepärast muusikat, mõtlen veits elu üle järgi ja suikun taaskord unne, kui Mati minuni jõuab.
Kirjutan siia veel ühe mõttetera, mis on tuttava nö elumoto, aga kuluks mulle endalegi vahel ära. Endale siis meeldetuletuseks: "No risk, no fun!"

Ma ei tea, vahel olen nii segaduses, et isegi ei saa enam aru, mida elult tahta. Üks hetk tahaks kõigi peale karjuda aga teisel soovin enda peale kogu maailma hellust. Ei oska öelda, kas kujutan ise endale ette, et olen maailma kõige kehvem inimene kõigis oma rollides, või on see lihtsalt mööduv enesehaletsemisfaas. Kuidas on võimalik tunda end üksinda nii suure hulga armastavate inimeste sees?