Õde rääkis, et üks naine Kaiust oli talle kunagi öelnud, et Margitil ja minul läheb elus kõik hästi. Et me oleme lihtsalt sellised inimesed. Nii huvitav mõelda, et suhteliselt võõras inimene võib meist nii positiivselt arvata. Ei tea kas tal on siis ka õigus?

Tänane õhtu.
Mida naljanumbrit?!?!
Ma ikka suudan.
Üllatada end ja teisi.
Mina usun saatusesse, aga paistab, et olen ainus.
No see ei ole minu jaoks juhus, vaid saatus.
Hetkel on juba tuju siuke normaalne.
Kahjuks Epliku kontsert jäi nüüd siukseks vigaseks minu jaoks.
Sannu ikka aitab hädast välja kasvõi kobade horoskoopstripparitega.
Aga jah.
Homme käin mööda linna ringi häbinägu ees.
Tekib küsimus, kas mul peaks üldse häbi olema.
Kardan, et siiski on:D
Oh, mind ullikest küll.
Muidu oli lõbus õhtu.
Oleks ehk edasigi olnud.
Aga näe, saatus tahtis teisiti.

Ei taha üldse nukker olla hetkel, aga ikka olen.
Minu poolest oleksin kogu aeg rõõmus ja roosa, aga miski pärast ei tule see mul välja.
Üksi ei tahaks ka hetkel olla.
Aga näe, olen.
Midagi ilusat ja head tahaks.
Tahaks kedagi kallistada.

Ärkasin pühapäeva hommikul üles. Aknast välja vaadates täitub mu süda rõõmuga, sest õues on meeletu lumesadu. Pärast lõunat saadavab pere minu ja Margiti teele. Enne sai emmele veel varakult tuleva sünnipäeva puhul kingid üle antud. Sõit oli omaette ekstreemsus. Vahel polnud aru saada, kas oleme veel teel või sõidame juba huupi kuskil põllul. Siiski jõudsime edukalt Paide ja sealt kenasti Mäosse. Buss hilines. Lasin Margitil ära sõita, sest meie teekond polnud eriliselt pikem lume tõttu, nii arvasin, et maanteel sõitev buss ei saa eriliselt rohkem hiljaks jääda. Eksisin! Ootasin lumesajus üle poole tunni. Bussisõit kestis tavalisest kõvasti kauem. Nimelt poole viieks jõudma pidav buss, peatus Tartu bussijaamas alles poole seitsme paiku. Kuid minu tuju polnud sellest kõigest eriliselt langenud. Bussis loksudes ja muusikat kuulates, tekkis mul väärt mõte kelgutama minna. Saigi siis Liisa välja aetud ja nii me läksime kilekotid näpus Kassitoome suunas. Minu üllatuseks oli seal meeletult rahvast. Tegime siis oma selle talve esimesed liud ära. Oh, seda rõõmu! Hiljem vaatasime Liisaga minu pool nunnukaid filme ning sõime piparkooke ja mandariine.
Esmaspäev sai siis tublilt kooli sumbatud. Õhtuks tegime plaanid taas kiletama minna. Nüüd liitusid minu ja Liisaga veel Liisu, Laura ja Maanus. Sabakont valutab siiani, aga kelgutamine on ikka vahva tegevus küll.
Teisipäeva hommikul suutsin sisse magada. Siisiki suutsin end kümne minutiga valmis sättida ja bussipeatusesse jõuda. Tuju oli ikkagi hea. Viimasel ajal mul on lihtsalt tuju olla heas tujus. Terve päev möödus koolis. Õhtul oli veel TÜRSi üldkoosolek, kus valiti uus juhatus ja mina olen nüüdsest siis laekur. Kodus laulsin Sannu viiplemislauludele kaasa ja vaatasin Kreisiraadio videosid.
Tänane päev möödus kodus. Algselt oli plaan kooli minna, aga see muutus. Üritasin siin neid vitamiine ikka selgeks saada. Hetkel on kõik segamini kui pudru ja kapsad. Ehk saab hommikuks nendest ikka sotti.
Täna laulab mulle Mari Kalkun.
Mu õnn!

Olen hetkel maal. Eile tulime. Bussiga sõitsime Mäosse ja õde korjas meid sealt ülesse. Koju on alati nii mõnus tulla. Meil Sannuga oli mõlemal kohe hea tuju. Me oleme ikka kaks naljakat sõpra küll. Me näeme teineteist põhimõtteliselt iga päev ja kui me suudame kõik päevauudised ära rääkida, siis viimase aja suuremad teemad ära lahata ning ikka me leiame, mida rääkida. Ja kui hetkeks ei leia, siis ajame täiesti absurdset juttu suust välja. Teine naljakas teema on meie vanemad, täpsemalt isad. Helistavad meile just siis, kui hakkame peagi koju jõudma. Enne neid ei huvita. Ja siis nad oskavad kõige ajuvabamaid küsimusi küsida, mis suudavad meid väga närvi ajada. Ja loomulikult need üliolulised jutu lõpetuse märkused nagu "Sõitke ettevaatlikult!" või "Kas teil talvekummid ikka on?". Aga ikka nad on meie kallid issud. Praegune nädalavahetus on eriti mõnus, sest mul pole vaja esmaspäevaks midagi õppida. Nii saan maal olemist täiel rinnal nautida. Brunoga jalutama kahjuks ei jõudnud täna. Homme vist ei vea ka välja, sest lubatakse tuisku ja tormi.
Ma pole siia ära märkinud veel oma kellukest. Tal on hetkel minu jaoks väga oluline roll. Tegelt on kellukese lugu selline, et eelmine neljapäev käisime Liisaga poes ja mina vaatan, et mingi kampaania taas: kui ostad kellukese, siis toetad selle viie krooniga väikseid lapsi. No mina mõtlesin, et tudengina võin viie krooni eest ikka toetada. Ei osanud kohe selle kellukesega midagi peale hakata ja esimese hooga sidusin selle enda kapuutsi pingutuspeale otsa. Sinna ta jäigi. Kohe hakkasid selle pihta ka kommentaarid tulema. Siiani on kommentaarid olnud väga mitmekesised, osad ka mahlakad ning suurest huvist, mida inimesed veel suudavad mu kellukese kohta öelda, pole ma seda ära võtnud. Õnneks on kõikjal juba jõulumeeleolu, siis läheb mu kelluke teemasse küll. "Las kelluke ripub, segab sind või? See on sport." "Heategevuskampaania: Märka lolli!"

Liisa soovitas mulle üks päev lugu: Kings Of Leon- Wicker Chair
Ja nüüd ma siis kuulangi seda. Päris mitu korda juba. Kohe mitu, mitu. Mulle meeldib.
Kuulan veel.

Lumi on maas ja seda tuleb veel.
Taas talv on tulnud... ja kõik teised laulud.

Muusika on nii hea.
Võiks öelda, et muusika on elu alus.
Muusika muudab nii palju.
Kui on hea tuju, siis muusika võimendab seda veelgi.
Kui on nukker, siis lohutab.
Kui on vihane, siis aitab raevu välja valada.
Isegi kui mingit tuju pole, siis on muusika toeks.
Vahel tekitab muusika mulle sellise tuju, mida ma ei oska määrtleda, aga tean, et tahaks seda kogeda ilma muusikata.
Hetkelgi mängib mul muusika taustaks.
Vahel tahaks kõik need head lood välja kirjutada, aga see nimekiri vist ei lõppeks kunagi.
Või tahaks nende väärt lugude nimel midagi teha.
Tahaks tänada neid või midagi sellist.
Raske kirjeldada.
Vot siuke suhteliselt lampi blogitus tuli.
Austusega muusikale!

Mul oli teisipäeval meeletult hea tuju. Terve päev. Lihtsalt terve päev. Olin ise selle üle väga üllatunud, sest viimasel ajal on nii palju vaja koolis teha ja nagu ei mäletakski, millal mul viimati üks muretu päev oli. Aga teisipäev oli. Käisin päev läbi naeratus näol ja kui ma seda meenutan, siis tuleb taas naeratus näole. Täna jõudis mulle kohale, miks see nii oli. Mul on küll väga häbi, et varem ei märganud. Aeg kuidagi lendab. Aga ma ei püüagi end välja vabandada. Igatahes tuletati mulle seda hea tujuga meelde. Panin täna selle puhul küünlad kapi serval põlema.
Nägin üks päev unes, et lund sadas ja kui ma hommikul aknast välja vaatasin, siis oligi maapind ja autokatused kaetud õrna kirmega ja veidi tuli taevast lisa juurde. Oi, kus minul oli rõõmu palju.
Vot nii! Positiivsust oi kui palju!

Tehnofriigid!
Istume siin kolmekesi (jah, Eiks on ikka veel meil), kõigil rüperaal süles, telekas mängib. Tõeline tehnikaajastu. Eiko ja Sannu lapsed sünnivad ka arvutid käes.

Hea muusika mängib mulle kõrva. Hea!
Täna kuidagi rahulik olla.
Tahaks tindiga joonistatud lendavat siga näha!

Liisale: Mida külvad, seda lõikad! Kui ära ei istuta, siis ei ole ka lootust saaki saada. Ikaldust esineb harva.

Ja Sannu mina armastan Sind ka, sest ma tean, et sina oled alati siin.

Olen tänase õhtu jooksul viis korda aevastanud, see ei ole kaugeltki normaalne.

Remember kids, it's not across the street, but down the road!
Siuke võike vahemärkus, et olen ennast meeletult palju vigastanud viimase kahe päeva jooksul.
Liisa lubas, et helgemad ajad on ees.
Usun teda!
Sannu toetab mind raskel ajal ja tuletab meeldet, et olen talle kallis.
Aitäh!

I'm in the middle of nothing!

Suhteliselt raske pühapäev. Pole just tore nagu laulusalm lubab. Peaksin olema tegus, aga ei jõua ja ei taha ja ei viitsi. Tuju ei ole, sest olen selleks liiga väsinud, et ühte omada. Tuduriided on ikka veel seljas. Biokeemia õpik on mu ees lahti, aga mõte ei taha sellest aru saada, vaid tahab ekselda omadel radadel. Põhimõtteliselt sain vist ühe asja selgeks varajastel hommikutundidel. Põlvel on sinikas ja teisel põlvel kumab ka midagi. Aga õhtu oli lõbus. Vahel lihtsalt on tore loota.
Ah, ma ei viitsi enam.

Nagu kombeks on saanud jätkan sealt kus pooleli jäi!
Teisipäeva õhtuks sai Katukas, Biku ja Laura meie Peokoju kokku aetud. Väike soojendus, üks tiir Leida-Üllariga (Katuka meeletu laksamine:D) ja põrutasime arstiteaduskonna rebaste peole CTsse. Suutsime Maanuse ka sinna meelitada, nii et ei pidanudki jalutama seda kohutavalt lühikest maad. Minu õnneks esines Ska Faktor ja elasin end suht välja seal tantsuplatsil, tuju oli ikka suht korralik. Biku meiega peole ei tulnudki ja Katukas ja Laura lahkusid suhteliselt varakult, nii et mul ei jäänud üle muud kui meie rebastega liituda. Pärast sai veel vanade diskolaulude saatel jalga keerutatud ja puusa nõksutatud. Ei olnud ikka erilist tuju koju minna. Mõtlesin, et jalutan veits linna peal. Aga Tartus viivad ju kõik teed Zavoodi, kuhu ma ka välja jõudsin. Ega mul erilist lootust seal mõnda tuttavat kohata polnud, aga selliste mõtetega tavaliselt ongi vastupidi. Nimelt oli Janne oma sõpradega jutuhoos kui mina sisse astusin. Liitusin siis nendega mõneks hetkeks. Uni hakkas lõpuks ikkagi mu silma tikkuma ja leidsin, et oleks viimane aeg koju minna. Kooli ma jõudsin kahjuks alles neljaks. Valu on ju ikkagi meie sõber! Neljapäeva õhtul sõitsime Sannu, Liisa, Tene ja tene sõbrannaga Pärnu. Nägime ära Janely Pärnu katusekorteri, mis oli meeletult ilus ja hubane. Reedene päev kulus lõppastmekoolituse läbimisele. Täitsa vahva oli. Õhtuks saime lõpuks koju. Laupäev möödus koduselt, õhtul tegime Sannuga isadepäevaplaani, Margitiga kooki ning issi ja Margitiga sai ka veits Bismarcki mängitud. Mina skoorisin! Pühapäev möödus isadepäeva meeleolus. Sai issudele aaretejaht tehtud. Nad on meil ikka nii nunnukad. Pärast istusime kahe perega, sõime head ja paremat ning jutustasime maast ja ilmast. Venna viis õhtul mind Kosele bussi peale. Bussisõit osutus ootamatult huvitavaks. Selle nädala alguses pole väga midagi põnevat juhtunud. Teisipäev käisin Liisul külas, sai natuke kooliasju tehtud ja jutustatud. Eile tuli ta siis vastu külla. Jutustasime jälle. Eile sai ka valu arvestus ära tehtud. Täna olin tubli ja koristasin. Nüüd väsisin kirjutamisest ära.
"KUHU?"

E: "Jooksen nagu siga!"

Udivitelnõi!

Arararararar!
Veits hea tuju hetkel.
Varsti läheme Sannuga autoga tiirutama, sest mina ei oska veel sõita. Oi, päikesekiired piiluvad ohtralt pilve tagant välja. Hingata sisse õieteed! Dudududu!
Igatahes oli üks nädalavahetus ja meie käisime Katukaga kinos "Detsembrikuumust" vaatamas. Ülejäänud päeva olin usin. Öelge kiiresti usin uss! :D Õhtuks tegin endale ja Katukale süüa ja kooki. Opop! Ja siis see Katukas tuligi. Suht naljakas oli meil. Õhtu lõppes Aliase mänguga. Kes sa oled? Kes mina tulevikus olen? No mida arvamist. Pühapäev tahtsime ka kinno minna, aga meid ei lastud sisse. Tulime siis meie juurde piibutama ja lõpetasime Bismarcki mängides. Esmaspäev käisime Sannuga sõitmas. Temast saaks maailma parim õppesõiduõpetaja. Haah! Teisipäev õppisime päev läbi radiofarmatseutilisi preparaate, et õhtupoolikul selle arvestus positiivselt sooritada (mida me ka tegime!). Aga see õppimine raamatukogus läks aeg-ajalt ikka käest ära. Pärast arvestust tegime paar lärmakat a ühe vaikse kaardimängu kuni algas TÜRSi töökoosolek. Kolmapäev ma magasin. Neljapäeva õhtuks koguneti taaskord meie Peokoju ja oldi ülemeelikus meeleolus. Kohal olid: mina, Sannu, hetkeks Tene, Katukas, Liisa, Biku ja Maanus. Oh meid vallatuid küll! Sai taas Aliast mängitud. Oma õhtu lõpetasin Katuka pool ANTMi vaadates. Hommik saabus ka kunagi ja siis põrutasime jälle kinno "Admirali" vaatama, seekord lasti sisse. Sõjafilme enam vaatama ei lähe. Katukas hakkas kuus korda nutma, pluss veel pärast kodus ka. Õhtu veetsime Sannuga kodus, vaatasime hea muusikaga filmi. Und ei tulnud, aga hommikul tuli suhteliselt vara ärgata, et TÜRSi sügisseminarile minna. Lubasime end Katukaga abikäteks. Täitsa tore päev oli. Kuulis nii mõndagi uut ja huvitavat, sai inimestega suhelda. Pastaka sain ka! Õhtuks ilmutas õde end Tartusse ja no läks jälle käest ära. Lõpetasime Zavoodis. Avega olid plaanis suured tantsuetteasted, aga see pole oluline. Pühapäev läkski siis nahka. Sannuga koos loivasime ringi. See nädal algas rahulikult. Eile pidime kooris ette laulma, panin veits mööda. Aga mis seal ikka! Peaks vist Sannu üles ajama nüüd ja sõitma minema. Enne kui ma ise ka ära väsin.

"Neli sitta pastakat tantsisid Vello loo järgi."

M: "Millal Sa viimati ürginimest nägid?"
K: "Näen hetkel just ühte!"