Ma arvan, et ei ole paremat hetke kui nüüd, et kirjutada selle aasta viimast postitust siia. Olen kaks viimast päeva viibinud mitte-Riinimanda koori seltsis. Selle aja jooksul sain nautida head muusikat, rohkelt hingelisust ja absurdseid nalju. Nimelt on Eestit külastamas üks vahvamaid koore, keda mina näinud olen. Itaallaste siinolekuga seoses on mitmeid erinevaid üritusi ning mina võtsin siis osa esmaspäeval toimunud seminraist ja teisipäeval kontserdist Peeter-Pauli kirikus Tallinnas. Hea oli viibida taas koos nende inimestega ja laulda. Tunda ennast kooris olulise lülina, sest mitte-Riinimandas on igaüks tähtis. Eriti head olid need kaks viimast päeva see tõttu, et meil Katiga oli lõpuks võimalus jutustada ja kohvitada. Täisväärtuslik aeg!

Mõtlesin täna päev läbi, kuidas ma kirjutan siia oma viimased sõnad selle aastanumbri sees. Mida enda jaoks üles märkida? Mida enda seest välja kirjutada? Naljakas mõelda, et aastavahetus on kujunenud välja ajaks, mil antaske endale lubadusi ja vaadatakse tagasi möödunud aastale. Et miks nüüd? Loomulikult on hea, et see hetk paneb inimesi mõtlema vanadele aegadele tagasi, aga miks mitte teha seda tihemini. Miks mitte anda endale lubadus ja hakata seda täitma kohe, mitte järgmisel aastal? Miks lubada endale olla järgmine aasta parem, kui võiks paremuse poole püüelda kohe? Ja kes ütleb, et aasta, mis on möödas on olnud kehv? Kõiges võib ju leida midagi positiivset. Tuleb lihtsalt osata seda näha. Alati ei pruugigi hea kohe silma paista, aga see ei muuda asjaolu automaatselt negatiivseks. Ei tasu lootust kaotada. Tsiteeriks siin kohal oma endist matemaatikaõpetajat: "Te ei peagi kõigest kohe aru saama!" Mina jaotaks aasta kolmeks, tervest aastast on raske kokkuvõtet teha. Eks see ole tudengite viga. On ju kevadsemester, sügissemester ja nende kahe vahele mahub umbes kolm kuud suve. Igal neil on oma elurütm. Iga tunniplaaniga kaasnevad omad kohustused ja vabadused. Millisest õhtust saab peoõhtu ja millisest kohe kindlasti mitte, sest mõne aine tõttu oled iga nädal ühel kindlal õhtupoolikul kui raudpolt naelutatud õppematerjalide taha...Ma ei hakka siia nüüd meenutama oma aastat. Üht vaid ütlen- kõik, mis meenub, on hea. Võin rahuliku südamega astuda saabuvasse aastasse, mis tuleb sama hea.
Tuli selline keeruline ja hetketi seosetu jutt, aga see on mu hetke emotsioon. Niikuinii on kõik kogu aeg muutuses. Urve ütles esmaspäeval seminaris hea mõtte. Ma täpset sõnastust ei mäleta, aga põhimõte oli, et me ei ole kunagi samad, kes me olime eile.
Tegelt on uni juba silma sees ja oleks hea plaan magada nüüd ja võtta siis vastu päev, mis juba on alanud.
Head pidevat muutumist kõigile!

Mul pole midagi teha, aga ei saa veel magama minna, sest House osa on pooleli, aga film alles bufferdab ennast. Mõtlesin, et tulen trükin siia nii kaua midagi, sest teiste blogitused on juba üle vaadatud ja läbi loetud. Reedel käisin Kehtnas Mari juures. Seal viibisid peale minu veel Tiiu, Olev, Mann, Kai, Anu, Rein ja loomulikult Mari ise ka. Jutustasime, mängisime Eestimaad, kelgutasime, mängisime Aliast. Nii mõnus on aeg-ajalt oma kalleid keskakaid näha. Isegi Tartu omadega ei satu me kahjuks eriti kokku. Laupäeb möödus koduselt taas. Nagu tänagi. Täna ikka korra ajasin end õue ilusat ilma pildistama. Muidu koon ja vaatan filme.
Nii palju on aega mõelda. Selles suhtes on jõulud tõesti õnnis aeg, et on võimalus kord aastas kõike rahuliku tempoga võtta. Olen nii mõndagi enda jaoks välja mõelnud ja selgeks mõelnud. Avastanud kui palju ma sarnanen mõne inimesega ja kui vähe ma sarnanen teise inimesega. Leidsin, et mõne inimesega polegi vaja igapäevaselt suhelda, et rääkida temaga vabalt kõigest. Ehk nimi liidab. Nimedest rääkides meenus, kuidas minu perekonnanime ikka annab väänata ja käänata. Nüüd laupäeval tehti üks uus variant: Pokroviski. Madis näitas ühte kirjapilti veel, aga see oli nii keeruline, et ei tule hetkel meelde. Vähemalt on põnev. Edasi rääkides mõttemaailmast, siis ühel päeval leidsin end ühelt mõttelt, mis mind algul ära hirmutas. Süda hakkas kohe kiiremini lööma. See mõte ei jätnud mind kohe mitu tundi rahule, aga langetasin kindla otsuse, et see ära lahendada. Samal päeval tegin enda jaoks veel ühe päneva avastuse. See oli isegi veidi naljakas ja irooniline. Oh, neid mõtteid küll.
Dagö esimene plaat on nii hea, et ma kuulaks kõiki neid lugusid korraga ja kogu aeg.

Veidi pilti ka...

Metsas kuuse järel.

Brunot jooksutamas.

Kuuse ehtisime ära ka.

Pärast jagasime selle ümber kingitusi.

Proovisime kohe uued mängud ära.

Reedel saime kokandusklubiga kokku.

Täna oli lihtsalt ilus ilm.

Mul on nii palju mõtteid hetkel. Nii palju emotsioone, et ma ei suuda neid kohe väljendada, aga tahaks. Kõik on läbisegi. Miks need tujud tulevad ja lähevad ja raske on hoida ainult positiivset joont? Miks?

See postitus on pühendusega Katukale, sest ta juba mitmendat päeva peab pettumusega tõdema, et ma pole ikka midagi siia juurde kirjutanud.
Alustame siis reedest, mis oli minu jaoks üle pika aja vägagi masendav päev. Olin õhtuks ikka väga rivist väljas ja loodan, et ei pea sellises tujus kunagi enam olema. Natuke tõstis mu tuju Sannu ja Liisaga jõulukontserdi külastamine Jaani kirikus. Mõnus ja lustakas jalutuskäik kodu poole (Peaonn! ning "Kas see oli tema piff?"). Väike hõõgvein, koogitükk ja mandakad poest ning nende nautimine kodus Vene Draamateatri sünnipäeva kontserdi jälgimise taustal. Laupäev me magasime Sannuga kaua, kuigi äratus oli mõistlikult vara. Ega me õppimisega ikka kohe tegelema ei hakanud. Läksime hoopis linna peale jõulukinke otsima. Raekojaplatsil oli laat ja sealt leidsime nii mõndagi huvitavat. Vahepeal sain ühe naljaka kõne oma vanematelt. Algas see nii: "Tsau, Mari! Mis teed? Me siin emaga jalutame mööda Hallistet ja joome Vana Tallinnat. Meil läks auto põlema..." Õnneks oli tegu õnneliku õnnetusega ja isa kiire tegutsemise juures jäi auto ikkagi alles ja saab teisest ehk veel eluloomagi. Pärast väsitavat osturetke läksime Sannuga koju. Õppimisest ei arvanud ma endiselt midagi. Õhtuks suutsin end ikka kuidagi sundida. Laupäeval tabas mind eriti põnev stiilivalik. Pühapäeva hommikul oli taas plaan vara ärgata, kuid see ei õnnestunud meil. Nüüd mul enam pääsu polnud. Pidin õppima hakkama. Päeval käis mul Biku külas. Õhtuks olin ennast nii kapsaks õppinud, et suust tuli ainult mingit segast juttu. Magama sain nagu tavaliselt hilja, aga äratus oli seekord vara. Kuskil kolm tundi hädiselt maganud, tegin kiire pesu ja hakkasin kordama. Meil oli Sannuga vist kõige lõbusam hommikusöök, mis meil koos Tartus kunagi üldse on olnud. Peaks selliseid tihemini tegema. Lõpuks seadsin enda sammud kooli poole, kus mind ootas härra Ursel. Nimelt oli meil bioorgaanilise keemia suuline eksam. Natuke sai veel ukse taga praetud ja lõpuks pääsesin minagi eksami ruumi. Enne sain oma kallikestele jõulusoovid üle antud. Eksam oli edukas. Nii palju positiivset sai sealt. Ursel on üks meeldivamaid õppejõude. Näiteks tõi ta vahepeal kõigile mandariini. Kodus pakkisin asjad ja ootasin Sannut ja sõitsimegi pikaks ajaks Tartust ära. Läksime nagu kaks kaamlit üle silla. Nüüd olen juba mitmendat päeva maakodus. Teisipäeval käisime issi ja venna lastega kuuske toomas. Hilja õhtul sai Praatsudele päkapikku mängimas käidud, mõni meist lausa mitu korda. Kolmapäev toimetasie terve perega kodus. Margitiga viisime Bruno jalutama. Ehtisime kuuske ja pakkisime kingitusi. Õhtul oli pere kõik laua ümber koos. Kui kingid kõik jagatud, sai neid siis proovima hakatud. Igati mõnus ja hubane õhtu koos perega. Naudin lihtaslt igat hetke.
Ehk hiljem lisan siia mõned pildid ka. Kõigile meeldivat jõuluaega!

Näe, aeg on maas.

Eneseleidmise rännakul.

Why did you hug me for?
He told me to.
Get away!
No, you like it.


Tervitused Sikile!

See nädal.
Esmaspäev sai palju mitte midagi tehtud. Kool oli ja töökoosolek oli. Maanus on ka nüüd TÜRSis. Märjal sai käidud ja Krooksus istutud. Lõpetasime meil Leida-Üllariga. Teisipäev tegin ka mitte midagi, siis tegin mikrobio arvestuse ära. Õhtupoolikul sai Argoga meie raamatupidajat külastatud. Päris õhtul käisin Bikul külas. Liisagi jõudis lõpuks sinna. Kolmapäev ärkasin vara ja olin korra nädalas ka asjalik. Jaanuaris saan oma pärisload kätte. Õhtul oli TÜRSi sünnipäev. Emotsioone on ohtralt. Ülimalt lõbus oli taas. Aga jah, enam nii ei tee. Proovin vähemalt. Oleks neljapäev omapoolse arvamuse või mõtted ka avaldanud, aga mu kõnele ei vastatud. Neljapäev oli väga paha olla. Väga raske oli see praks veel. Liisa juures ei tahtnud peojäägid ka väga alla minna, aga Haps maitses hea. Lõpuks sain koju ja magama. Õnnis uni oli. Nagu ka täna hommikul või siis lõunal, sest uni pole õieti siiani ära läinud.

Mul on üks hea lugu. Kuulan seda teisipäevast saadik. Ja muud ei tahagi. Lihtsalt ilus ja kurb.
Block Party-Signs

Huvitav kas Liisa unenäole tuleb järgmine nädal uus osa?
Põneva koha peal jäi pooleli ju.

See nädal möödus tõbisena. Aga elu ei jäänud see pärast elamata. Viimased biokeemia kontrolltööd vajasid tegemist. Magasin meeletult palju päeval ja meeletult vähe öösel. Esmaspäev käisime Biku, Katu, Kardi, Kati ja Keniga Krooksus. No meil proviisoritel on meeleolu üldiselt alati ülev ja vahel ei saa arugi, kas inimesed meid veel välja kannatavad. No seal sai siis istutud oma jagu. Teisipäev oli seetõttu üüratult pikk ja väsitav. Õnneks suudavad kursakaaslased tuju üleval hoida oma hea tuju või lihtsalt oskusega seminaris magama jääda. Teisipäev sain Gretega kokku. Sai veidi jutletud. Kolmapäev külastasime juhatusega notarit, aga muidu möödus päev õppimisest kõrvale hiilimisega kuni enam ei andnud kõrvale hiilida. No neljapäev hõlmas viimast Cessu tööd ja see oli suht häving, aga sai tehtud vähemalt. Viimane apteegi praks oli meil ka Katuga ära. Õhtuks koguneti jälle meie Peokoju=Mällu. Ma endiselt ei väsi kiitmast, kui rahul ma olen nende inimestega, kes mind ümbritsevad. Eile olid kohal siis: mina, Sannu (sest me elame seal), Katukas, Laura, Liisu, Liisa ja Maanus. Kõkutamist ja lõkitamist oli nagu alati rohkelt. Lahendamisel oli pudel rummi. Mina kudusin kindaid. Hommik saabus liiga kiiresti. Pidin hommikul kodu poole hakkama sõitma. See kord siis ise autot juhtides, mis oli ka minu esimene sõit Tartust kodu poole. No Türil tegime küll issiga vahetust, sest mu silmad ei tahtnud enam lahti püsida. Aga me jõudsime veel Raplaski käia. Sain oma pangakaardi vähemalt ära toodud ja telefoniarvedki väiksemad ehk nüüdsest.

Nii palju häid laule laulab mulle kõrva sisse.
Tahaks laulu, kus on umbes sellised sõnad, et: hetk on hingata sisse.....hetk on hingata välja...
Täpselt ei mäleta, ma tean tegelt esitajat ka, aga hetkel ei tule nimi meelde. Tahaks seda laulu.

Muutusin kuidagi nukraks. Kahjuks.
Eile oli õnneks väga meeldiv.
Kahjuks ia päev nii ei saa.

Pole ammu oma tegemistest aru andnud. Parandan selle vea nüüd. See oli siis novembri viimane neljapäeva õhtu, kui Katukas, Laura ja Teele minu juures käisid. Väike seltskondlik viibimine kaardimängu, aliase ja jutustamise saatel. Reedel tegin ebaõnnestunud kaltsukatuuri. Õhtul käisime Esimeses Nooruses, kus Argo selgitas mulle veidi minu kohustusi ja pusisime mind lõpuks ID-kaardiga panka ka sisse. Mulle endiselt tehnika ei sobi. Ja siis jälgisin, kuidas revisjonikomisjon oma aruannet valmis vorpis.
Laupäev möödus mul nagu ikka laupäevad üksinda Tartus. Olin usin ja toimetasin. Õhtuks tuli õde Tartu ja sai Putuka ja Liina juurde mindud, kus peale eelnimetatud isikute oli veel Anneli. Joodi veini ja söödi mandariine. Kuni tekkis plaan Genklubisse Eplikut kuulama mindud. Võiks öelda, et olin selle õhtu kõige viisakam inimene meie seltskonnast. Säh teile tudengit. Kuigi jah Katukas kuulis teise linna otsa ära õdede Tihedate metsikut naeru. Kuigi olin meie seltskonnast kõige viisakam, suutsin ikka korda saata tegusid, mida oleks võinud tegemata jätta. Ma ei tea, kas häirisin teist väga, aga ise tunnen ennast selle koha pealt endiselt ebamugavalt. Vabandan. No pühapäev kadus loomulikult. Esmaspäev tegin otsuse, et ei laula enam kooris. Õhtul käisime tõrvikurongkäigul. Esmaspäev magasin sisse ka. Ärkasin 7.42 ja buss läks 7.48, aga ma jõudsin sellele bussile. Õhtul oli juhatuse koosolek. Neljapäev hakkasin oma kohustusi siis täitma ja võlgnike välja otsima. Seltsi pakkusid mulle Katukas, Liisa ja Biku. Vaatasime taustaks Laulukaruselli. Reede hommikul jõudsin üle pika aja füsioloogia loengusse, mis oli ühtlasi ka viimane. Õhtul oli istumine Esimeses Nooruses. Sai taas meeldival aega veedetud. Takso tagaistmel laulsime Katukaga jõululaule. Nädalavahetus möödus Tartu kodus tõbisena.

Viimasel ajal tekib mul igasuguseid veidraid küsimusi:
Kas hipid on samad mis bohheemlased?
Miks ma olen kohusetundlik ning samas kuidas mõni üldse pole?
Kas rakkudes põleb lõke?
Kas maksma tuleneb sõnast maks (organ) või vastupidi?
Kas oma teise tütre nimeks panna Mirell või Ethel?
Kas see on minu needus?

"Mitsell on...nagu...mitsell." (P.Veski)

Hing ihkab võõrastele radadele ja tahaks käia jalas jaks, pilgus vaatepiir nii hele ning sisendada enesele: talvetee teeb tugevaks.

Uni on vahel parem kui reaalsus.
Seal on kõik võimalik.

Tundsin just oma elu kõige hirmutavamat tunnet.

Ei viitsi!
Teeks kõike muud.
Näiteks ostaks küünla ja paneks talle nimeks Suusi.
Nüüd ta põleb meil kapinurgal rahuliku leegiga.
Laul on ikka sama.
Liiga hea, et uut asemele leida.
Tahaks lihtsalt olla.
Ehk homme õhtu juba saab.

"Kes Sind on näinud, see on nii palju näind. Vist õigem oleks öelda- näinud kõik."