See nädal möödus tõbisena. Aga elu ei jäänud see pärast elamata. Viimased biokeemia kontrolltööd vajasid tegemist. Magasin meeletult palju päeval ja meeletult vähe öösel. Esmaspäev käisime Biku, Katu, Kardi, Kati ja Keniga Krooksus. No meil proviisoritel on meeleolu üldiselt alati ülev ja vahel ei saa arugi, kas inimesed meid veel välja kannatavad. No seal sai siis istutud oma jagu. Teisipäev oli seetõttu üüratult pikk ja väsitav. Õnneks suudavad kursakaaslased tuju üleval hoida oma hea tuju või lihtsalt oskusega seminaris magama jääda. Teisipäev sain Gretega kokku. Sai veidi jutletud. Kolmapäev külastasime juhatusega notarit, aga muidu möödus päev õppimisest kõrvale hiilimisega kuni enam ei andnud kõrvale hiilida. No neljapäev hõlmas viimast Cessu tööd ja see oli suht häving, aga sai tehtud vähemalt. Viimane apteegi praks oli meil ka Katuga ära. Õhtuks koguneti jälle meie Peokoju=Mällu. Ma endiselt ei väsi kiitmast, kui rahul ma olen nende inimestega, kes mind ümbritsevad. Eile olid kohal siis: mina, Sannu (sest me elame seal), Katukas, Laura, Liisu, Liisa ja Maanus. Kõkutamist ja lõkitamist oli nagu alati rohkelt. Lahendamisel oli pudel rummi. Mina kudusin kindaid. Hommik saabus liiga kiiresti. Pidin hommikul kodu poole hakkama sõitma. See kord siis ise autot juhtides, mis oli ka minu esimene sõit Tartust kodu poole. No Türil tegime küll issiga vahetust, sest mu silmad ei tahtnud enam lahti püsida. Aga me jõudsime veel Raplaski käia. Sain oma pangakaardi vähemalt ära toodud ja telefoniarvedki väiksemad ehk nüüdsest.

Nii palju häid laule laulab mulle kõrva sisse.
Tahaks laulu, kus on umbes sellised sõnad, et: hetk on hingata sisse.....hetk on hingata välja...
Täpselt ei mäleta, ma tean tegelt esitajat ka, aga hetkel ei tule nimi meelde. Tahaks seda laulu.

Muutusin kuidagi nukraks. Kahjuks.
Eile oli õnneks väga meeldiv.
Kahjuks ia päev nii ei saa.