Mis mul enda õigustuseks öelda on? Meil pole Tartu kodus neti. Siit siis põhjus, miks minust paari nädala jagu kuulda pole olnud.
Eelmne nädal oli tegus. Kui ma just ei maganud, mida ma viimasel ajal teen küllaga, siis õppisin ma anatoomiat. Koolis käisin ka loomulikult vahe peal. Viljad sain siis täna hommikul sõnumiga kätte: B. Nii nädal kaduski käest. Reedene päev saime lõpuks aeg, et vaadata vanu videosid, kus me olime väikesed, armsad ning naljakad. Ma mainiks ära, et soolo laulmine ei kuulu just minu liistude hulka. "Ema südant" võin aga teinekord ilusa küsimise eest laulda. Reede õhtu veetsin ma kodus, nii mõnus oli. Mitte kuskile polnud vaja kiirustada. Laupäev aga pidime vara ärkama, et Viljandi poole suund võtta. Mina, Sannu, onu Meelis, Issi ja Taadu. Oi appi, kui palju nalja sai. Taadu on ikka nii äge. Nägin siis esimest korda ka Kõpu elamise ära. Suur talumaja, talvel väga külm. Kolm ahju suutsid vaevu mingigi soojuse sinna sisse ajada, aga ega seda palju polnudki. Juba varakult ajas Elari meid Viljandisse, kus me siis jälgisime ürituse ettevalmistusi, täpsemalt helitehnika ülespanekut. Siiberdasime siis seal edasi-tagasi. Kuni jõudis kätte õnnis kontserti hetk. Meie Sannuga polnud esialgselt teadlikud kontserti väärtusest. Piletid saime lihtsalt ja odavamalt. Üllatus oli suur kui kuulsime, et need müüdi juba ammu välja ja viimased ikka kallimalt kui meie need saanud olime. Riietusega polnud ka erilist vaeva näinud. Teistel oli ilusti lokid pähe keeratud ja soengud sätitud, meie polnud endi omi peale pesu kamminudki mitte, nagu tavaliseltki. Aga nüüd on küll hea meel, et endid kohale vedasime. Kontsert oli lihtsalt nii hea: The Sun- Veidi valjem kui vaikus. Suurepärane muusika ja õhkkond. Ketaspidurit ja Rapla poisse kuulsime ka. Õhtul hakkasime koju jõudma ja mina juba ootasin seda hetke, mil ma oma hambad maitsva hapukapsa suutäie sisse löön, aga vot isad olid kõik juba nahka pistnud ja mina pidin mandariinidega leppima. Üritasin magama jääda, aga see ei õnnestunud enne, kui teised olid ka sama tegemas. Ei olnudki väga külm magada. Eks Sannut peaks ka siin kohal mainima. Pühapäev ärkasime aga jälle ülesse, naersime taas ning saabusime koju. Tantsimine oli. Meie jäime hiljaks. Pihlapuu on ilus aga raske algul.
Esmaspäev ei saanud ma ennast kuidagi maast lahti. Sundisin end siis dušši alla, et vähegi elu sisse saada. Kui mul oli õnnestunud lõpuks silmad püsivalt lahti saada, helistas mulle Sannu, et teavitada meie stardi edasilükkumisest. Kuna ma olin selleks ajaks juba ärkvele saanud, siis polnud mõtet uuesti voodisse heita. Tartu me siiski jõudsime. Tegin oma viimast protokolli. Päts käis meil külas, kahjuks pidi ta Elari kaasa võtma. Teisipäev ei suutnud me ära imestada, kui külm ja igav oli keemia praktikum. Käisin Liisu juures. Magasin kodus. Liisu tuli külla. Päts tuli külla ja taaskord võttis ta Elari kaasa. Vaatasime videosid, kuidas Sannu tantsib ja mina laulan. Kolmapäev oli statistika praktikas kontrolltöö, päris naljakas, eks näis, mis saab. Meil jäävad sissejuhatuse seminarid ära! Väsisin bussisõiduga nii ära, et kui koju jõudsin, küsisid kõik, mis juhtunud on või kas nad ütlesid midagi valesti. Aga mina olin lihtsalt väsinud. Päts oli meil külas ja, oh seda imet, jälle koos Elariga. Mina läksin kursaõdedega välja. Sannu läks kursaõdedega välja. Istusime Katiga PLaces, läksime Liisale Raatusesse järgi, ostsime Statoilist Cocat (mis on happeline), otsisime uut kohta, kuhu minna, nägime Laurat, läksime Cafe Tuffesse, meiega liitus Teele, naersime Kapriisis, rääkisin Liisaga Raatuses, astusin läbi Illukast, tantsisin Koos Sannu ja ta kursaõdedega, liikusime kõik koju, arutasime Sannuga ilmaelu, suikusime unne, ärkasin, sest meeldetuletus-Marju sünnipäev helises, tõstsime voodeid ümber (kolisime teise tuppa), sisseostlesin Kaubamajas, saime Katriniga Valtu, olime Liisu juures ja sõime krõpsu. RÜGi moeshow: huvitav oli esmakordselt olla publiku hulgas. See aasta oli teisiti ka see, et rõhk oli moe peal, mitte show'l, nagu tavaliselt kombeks on. Riided olid huvitavad, aga kippusid kõik kuidagi sarnanema. Meeldisid 7a must-valged kostüümid ja Rick'i sisseloetud tekst 12a etteastes. BIB esines. Nii palju tuttavaid nägin. Õhtu tipphetk: külastasime ühikat. Oi milline rõõm, aga samas ka igatsus. Nii ammu pole keegi mind Ketsiks kutsunud. Ja kui uimane öökasvataja neil on, jessuke. Kindlasti tulen teile külla, nii kiiresti, kui saan. Venna tuli järgi. Vestlesin emmega. Sõin pelmeene. Uinusin. Ärkasin, sest Kati saatis sõnumi. Liisu tuli külla. Õde tuli koju. Nüüd on juba õhtu.
Homme saab kogu pere kokku!

Tänane keemia praktikum:

• Alumaa ulatab kodusetöö ja ütleb: "Et kodus igav ei hakkaks."
• Praktikumi alguses teeme tunnikontrolli, põhjenduseks meie proovile panekul väidab Alumaa seda: "Ega ma ei tea ju, kui kaua te kodus keemiaga tegelete, nüüd saan siis näha."
• Alustame metallide redoksreaktsiooni katseid ja Alumaa küsib, et mis on kõige aktiivsem metall. Lõpuks siis jõudsime selleni, et see on tseesium. Siis Alumaa palub, et me esimesena teeks katse tseesiumi reageerimise veega. Kõik siis liikusid kapi juurde, et tseesiumi tükikesi võtta. Mina veits uimerdasin ja kui täiste juurde hakkasin liikuma, nägin, kuidas Alumaa vaatab teiste poole ja muie on näos. Pärast jõudis kõigile kohale, et tseesium on ju nii aktiivne, et meie poleks seda katset saanud teha, nimelt veega reageerides tseesium plahvatab. Me pidime hoopis arvutist vaatama, kuidas see toimub.
• Eelmise jätkuks. Tseesiumi ja vee reaktsiooni vaatamiseks tuli vajutada Play-nuppu ja siis Alumaa ütles, et tulge tehke nüüd kõik reaktsioon läbi.
• Osadel tekkis segadus, et miks on rohkem koduseid ülesandeid, kui teistel. Alumaa vastas selle peale: "Need on boonusülesanded!"
• Lõpuks saime ühe rõõmustava uudise ka: meil on vaja ainult üks protokoll veel teha ja siis on kõik!!!

Vot siuke koolipäev oli mul. Ma loodan, et midagi meelest maha ei läinud.

Eelmine nädal Tartus oli selles suhtes veider, et me ei käinud kuskil väljas. Ma hoopis õppisin tublisti, november paistabki selline tulevat. Sannu tegelt käis kolmapäev pantomiimi vaatamas ja koju tulles oli ta õnnist rahulolu täis, et on endale õige eriala valinud. Ta oli nii armsalt õnnelik!
Nädalavahetus aga nii kergelt ei möödunud. Reedel ei jõudnudki eriti pikalt kodus olla, kui tee viis meid Kumma poole, enne võtsime veel Riina ka peale. Seal me siis veetsime oma ühtupooliku ja pealegi. Hommikul oli ergutavaks teadmine, et täna on päev, mil tantsida saab. Meid oli esimesel korral juba päris plaju ja järgmisel korral on oodata kindlat lisa. Sai mälu värskendatud videomaterjaliga, kus olime kõik veel pisikesed pätakad ja tegime siiralt emotsioone vastava tantsu juurde. Saigi esimene proov tehtud. Karu-Ott ja Pihlapuu. Kõik olid nii visad kaasa tegema ja polekski tahtnud veel lõpetada. Ootan juba põhapäeva, et taas jalga keerutada. Õhtuks olin ma küll kuhjaga väsinud, aga ees oli veel palju meeldivat. Nimelt sain ma kokku Tiiu, Manni ja Oleviga. Istusime Meie pubis ja nautisime teineteise seltskonda. Pühapäev oli issidepäev. Meie viisime enda omad bowlingusse, millega nad jäid igati rahule ja ootavad juba kordusmängu. Hiljem istusime veel Praatsude juures ja vaatasime Shrek 3.
Nüüd oleme Tartus ja mul on väike kahtlus, et tervis hakkab käest minema. Hakkangi selle hoidmisega tegelema.

Ega ma eriti kaua ei maganud peale viimast blogimist. Varsti ärkas Sikike ja kuulsin teda peagi köögis nõusid pesemas, otsustasin endki üles virgutada ja enda rõõmsaks üllatuseks leitsin Siki pelmeene söömiseks ette valmistamas.Tegime endale siis mõnusa õhtusöögi olemise ja pugisime end kurguni pelkusid täis. Veetsime aega nii sama kuni net jättis meid maha ja uueks tegevuseks oli jalutuskäik Pätsi (väga kohutav nimi koerale, mina olen temast eelnevalt rääkinud kui Pitsust või Vussust) vaatama. Päts ei tundnud mind ära, haukus mu peale nagu ma oleks talle haiget teinud. Meiel pakuti teed ja pingviinimultikat ja me ei suutnud kumbastki loobuda loomulikult. Koju tagasi jõudes polnud me enam eriti tegusad ja peagi suikusime unne. Hommikul ärates meid alles meie teine äratus, nimelt oli minu telefoni aku ootamatult tühjaks saanud ja ei kavatsenudki meid äratada. Sikike valmistas hommikul tellitud pannkooke, mina sättisin korterit veits korda, et oleks esmaspäev nägus naasta. Siis tulid meile pannkoogisööjad. Hakkasime koju sõitma, no mõni meist tööle või siis kuskile mujale. Esimene lumi tuli maha! Venna tuli mulle Kosele järgi, Margiti asemel muide, sest viimane ei võtnud lihtsalt mu rohkeid kõnesid vastu. Nii lõpes Siki külaskäik meile Tartu.

Õhtuks oli plaan minna kalli Kati sünnipäevale. Muide ta vennal on samal päeval sündinud, aga neli aastat ja tund enne Katit. Palju ünne veel kord!

Hiljem sain Sannuga kokku ja võtsime Riina peale. Alates Remast sõitsime rongi Kumma poole. Läksime vaatama, kuidas Mala ja Poku vesipiipu teevad. Samas ootasime kuni tantsijad helistavad ja koju tahavad saada. Mala vigastas Evet või siis Lambit, nüüdseks olevat ta selle juba korda teinud. Lambi oli küll ülejäänud õhtu suht äravajunud. Aga tore oli näha ja kuulda inimestest, keda enam nii tihti ei näe, kui üldse.

Lambi enne, kui ta sõrg veel kips-kõps oli ja pärast, kui ta ära vajus ja kahvatuks muutus.

Pühapäeval üritasin õppimisega tegeleda, aga need keemiaprotokollid on lihtsalt õudsad ja ma loobusin ning ladina keelega on aega küll veel neljapäevani, kuigi hiljem ma kindlasti kirun, miks ma siis ära ei teinud.

Keemiaga saigi oma esmaspäeva õhtu sisustatud, kui ma neli tundi jutti kirjutasin protokolle. Kohutav! Aga nüüd on hea kerge olla, sest nad on tehtud ja üle antud. Täna oli praks täitsa lõbus ka. Ainult nüüd tahaks magada!

Veider nädal on olnud. Või no ei olegi veider aga ma ei osanud muud sõna leida kirjeldamaks.
Teisipäeva ma juba kirjeldasin, kolmapäeva õhtuks kujunes plaan minna Illukasse retrot kuulama. Enne sai veidi linna peal jalutatud ja naljatatud. Õekest nägin hetkeks. Putukale laulsime sünnipäevalaulu. Klubi oli vägagi rahvast täis, aga muusika oli täiesti kuulatav ja tantsitav. Nalja sai rohkem, kui rubla eest.
Neljapäev aga nii kergelt ei möödunud. Loota oli meeldiv õhtu. Siki-kallike tuli külla, tegi süüa meile, sõime pico-pallasid. Genialistide klubis käisime mõnusat muusikat kuulamas. Tõesti väga hea olla. Edasi liikusime Krooksu, et end teega kosutada. Ning siis saabus õhtu murdepunkt või pigem minu murdepunkt. Palun vabandust, keda sellega ehmatasin. Probleem ei olnud teis, vaid minus. Õnneks on mul olemas täpselt sobiv komplekt sellisteks hetkedeks: Sannu ja Siki. Õhtu jätkus jalutuskäiguga. Näitasin Sikile oma lemmik kohti Tartus ja veits ekskurseerisime. Lõpuks oli ikkagi kõik hea! (Telekast tuleb hetkel hea laul:Plain White T´s- Hey There Delilah) Päevale tegi hea lõpu uudis, et Eesti poisid suutsid võita MTVi auhinna.
Täna oleme Sikiga Tartus. Hommikul võtsin ta anatoomia praktikumi kaasa, teemaks: eritus- ja suguelundkond. Ostsime Katile kingi, shoppasime kaltsukates, külastasime Liisut, saatsime Sannu ja onu Meelise koduteele. Nüüd magame tasa lühikeseks jäänud und.