Eile tõi Elari meile üllatuse. Pitsu või siis Vussu! Pitsu tegi meile siis veelgi üllatusi. Esiteks ta ristis meie põranda ära, teiseks ta ristis mu voodi ära ja kolmandaks ta ristis taaskord põrandat. Aga ta on ju nii armas, et me keegi ei suutnud ta peale kuri olla. Sannu küll kiljatas viimasel korral nii kõvasti, et Vussul jäi häda suurest hirmust poolikuks.
Hommikul rääkisin voodi-ristimisest Katile ja ta küsis, et kas olid siis ka head unenäod tänu sellele. Ja siis tuli mulle meelde, et ma nägin nii sürre unenägusid taaskord. Eriti üks, mis oli nii põnev. Täpselt kõige põnevama koha peal tegin ma miskipärast silmad lahti ja ma ei saanudki teada, mis edasi juhtus. Aga ma ju nii tahtsin teada ja ikka veel tahan teada!

Miks ma olin neljapäeva õhtul nii kaua üleval, midagi tarka ei teinud aga näe oli kohe vaja kaua ärkvel passida.Seetõttu olin ma anatoomia praktikumis nii unine, no jää kas või tukkuma.
Lõuna ajal läksime Sannuga kinno. Ei teagi, kas asi oli kellaajas või filmis, mida vaatasime, aga olime täielikult ümbritsetud pensionäridest. NImelt käisime vaatamas "Georgi". Ses suhtes, et ka "Georg" on just õige nimi, pigem "Georg ja Asta". Liiga vähe sai teada kuulsa laulja elust ja need seigad, mis välja toodi olid liiga pinnapealsed. Loomulikult oli minu jaoks seegi huvitav, sest häbiväärselt ei tea ma midagi Eesti ajaloo parima tenori elust midagi, aga minu ema juba teab ja nagu hiljem välja tuli, siis tema oli samuti seda vaatamas käinud ja oli rohkem pettunud kui mina. Mis meeldis? Laulud, riietus, olustik. Häiris välisnäitlejate sisse toomine, sest omaltki oleks sama kauneid nätlejaid võtta.
Koduteel tukkusin sügavalt ja onu Meelis ei saanud kuidagi mõistma minu soovi terve tee käpikutega ja salliga olemisest. Aga nii on ju mugav, eriti kui magad.
Õhtuks oli plaanis Kaadri kontserdi külastamine Vesiroosis. Koolibändide ajal kohe üldse ei jõudnud tantsida, aga Malena ajal ei suuda lihtsalt istuma jääda. Aga Vaiko Epliku grande finaalet ei ületa miski, lihtsalt liiga hea, et tõsi olla.
Laupäeva magasin maha, Õhtuks Viljandisse, kus ma otsustasin, et ma ei räägi enam kunagi, sest kõik, mis ma ütlesin või tegin oli teiste jeoks naljakas. Vot polnud tuju teistele rõõmu pakkuda. Ketaspiduri kontserdid teevad mu tuju, aga nii heaks, et isegi su jala valu ei tule meelde. Hiljem jätkasin oma klouni ametit ja tegin nalja edasi, kuidagi peab siin ilmas ju ära elama. Kõht burksiga täidetud, sõitsime kodu poole.
Õhtu lause: "Olengi mina või?"

The end.

Nägin täna Mari ja Anu.
Siis mul hakkas veits kahju, et mul on kogu aeg nii tihe graafik, et mul pole aega kokandusklubiga millalgi kokku saada.
Nagu ma kuulsin olete mu eluga vähemalt blogi kaudu kursis.
Mann, me ei tegele ainult joomisega siin.
Õppima peab ka ikka!
Sa ei pea muretsema!
Tegelt oli tore.
Veits oleks võinud midagi veel teha koos.
Mariga peaks ka rohkem kokku saama.
Mõlemad Tartus aga aega ei leia, et koos midagi teha.

Tahaksin midagi veel rääkida, aga ma ei tea, kas blogi on mõtet. Liiga laialdaseks läinud lugejaskond.
Ärge keegi solvuge, aga mõni asi peab enda teada jääma või siis ainult väga vähestele silmadele ja kõrvadele.

Kirjutaks veel, aga pole, mida kirjutada.

Kuidas on kulgenud minu sisse elamine Eestimaa ellu?

Mis siin ikka, elan nagu vana eestlane muiste. Nokitsen omaette ja koos teistega. Kõige raskem oli tegelt täie tõsidusega taas kooli suhtuda, aga ma olen vapper. Terve nädalavahetus möödus ülesandeid lahendades ja ikka ei jõudnud kõike läbi. Esmaspäev ma siis olin tubli ja käisin ilusti koolis ja õhtu otsa olin keemiasse süvenenud, enne magama minekut oli zombi tunne ning tundus, et ikka kuidagi targemaks ei saanud. Hommikul siis liikusime raskel sammul Jakobi suunas ja kukkusime lahendama. Ning teate mis? Polnudki nii hull, ülesanded tegin enda arust kõik ilusti ära ning kui ma millegagi metsa panin, siis teooriaga. Tuju oli ülem ja tähistasime seda ühe kaltsukatiiruga, mis oli edukas. Õhtuks oli plaanis minna arstiteaduskonna tutvumispeole Illukasse. Esialgu võtsime Liisuga statist (meeldiv õpipoiss oli tööl) mõned joogid, istusime parki maha ning jutustasime pikalt. Kuni mina ütlesin Liisule, et vaata Katrin, Liisu aga vastu, et pole ju Katrin, aga oli küll Katrin, lihtaslt Liisu mõtles teist Katrinit. Siis ma hüüdsin "Tsau Katrin!" ja siis tuleb kahest suust "Kumb?". Tuli välja, et Katrini sõbranna nimi oli ka Katrin. Illukas toimusid siis mingid mängud, esinesid bändid, millest ühe laulja ei osanud laulda, tantsiti. Arstiteaduskonnas on ikka väga kirju seltskond. Aga ega see pidu erilist pinget ei pakkunud ja nii me otsustasime kõik koos ära minna ja statist kabanossi osta. Istusimegi Liisu, Liisa ja Birgitiga pargis ja sõime ja rääkisime ja naersime, kuni külm hakkas ja siis kodu poole kappasime pärast pikki hüvastijätu kallistusi. Kolmapäeva märksõnadeks on ladina keele õppimine. Mida ma ka siiralt üritasin teha, kuigi väga ei õnnestunud. Aga vot 90% tuli töös ära. Nüüd istun kodus ja olesklen. Täna ehk näen Mari ja Anu.

Nii nii!
Kolmapäeval olin ma pahas tujus. Tunnistan selle kohe ülesse. Selgitama siin ei hakka. Siiski kadus see kiirelt, sest mina ei suuda nii pikalt tujutseda. Elu on naljakas küll. Täielik irooni on võita kast õlut, kui eelmine õhtu oled just vedanud kihla, et jõuludeni ei joo. Elu keerdkäigud. Sellest võib lausa vanasõna moodustada.
Sama naljakas on see, et ma tulen reisilt tagasi, teistest õppimises maha jäänud ja kaks järgnevat päeva on koolist vabad. Mis seal ikka, magasin siis poole päevani ja läksin hoopis Sannu loengusse. Kahjuks oli igav, õnneks sai tasuta neti. Järjekordne irooni: sa jõuad õigesse kohta kohale just siis, kui üritus, millele pead jõudma, lõpeb. Vähemalt ei pidanud jala koju minema!
Neljapäeva õhtu oli plaanis Illukasse minna The Suni kuulama. Üllatus, üllatus taaskord on käes iroonilisele hetkele. Jõuame siis Illuka trepile, üles löödud ja valmis rokkima, kui meilt küsitakse kutset. Vaatame siis lolli näoga otsa turvamehele ja, vat kus lops, tuleb välja, et bänd läheb lavale alles kahe ja poole tunni pärast ja hetkel on toimumas mingi sissejuhatav pidu valitud seltskonnale. Mis meil muud üle jäi, kui minna koju, puhastada pokaalid ja vaadata mu lemmik multikat ning hiljem naaseda tagasi klubitrepile. Mainiks, et mulle ei meeldi kui kontsertidel keegi õõtsub nii, et pidevalt põrkub vastu sind või peatub nina ees või trügib mööda või astub varbale. Hiljem istusime voodil ja vaatasime telekat. Koju jalutada oli väga veider. Toomemägi on nii ilus pimedas, õrnas lambivalguses kollased lehed kumamas. Keeruline situatsioon. Koju jõudes olime taaskord iroonilise hetke osalised, nimelt olime unustanud võtmed ja pidime varahommikul onu Meelise üles äratama, et tuppa pääseda.
Reede ma tõesti uimerdasin maha, aga ma leidsin, et võin seda endale lubada. Õhtul otsustasime, et läheme Nele sünnipäevale. Nägin mitmeid tuttavaid seal. Kahjuks olin sellises seisus, mille üle pole uhke. Mind tiriti ja tõmmati kui kaltsunukku, vahel lendasin uperkuuti kui pudrukuul. Nimetagem seda joomisjärgseks kujundvõimlemiseks! (Sannu loodan, et sul dejavu'd ei tekkinud.) Isegi mina olen kunagi noorena head muusikat kuulanud, palju halva muusika vahe peal.

Tsitaat: Iga üks on oma õnne sepp! Kahjuks kardan mina vasarat kasutada.

Hetkel täielikult Westlife kuulamise isu!

Huhuhuuu! Päris pikk aeg jälle möödas.

Vahepeal toimus mitu asja. Oli Malena ja Ketaspiduri kontsert. Mitte-Riinimanda plaadiesitlus. Kaiu Põhikooli kokkutulek. Ning siis ma sõitsingi ära Itaaliasse. Midagi peaks siia kirjutama ka selle kohta, ei jõua ju kõigile eraldi seda kirjeldada. Ma pidasin muidu reisipäevikut ka ehk kunagi suudan selle siia ka üles panna, kuigi lõpp läks soiku. Itaalia on ülimalt ilus riik, väga kenad majad, eriti rõdud ja aknaluugid. Autod on neil armsad väiksed, mitmed minu lemmik margid olid esindatud, liiklus iseenesest kohutav, külgboks peab kinnisilmi ka välja tulema. Külastasime armsaid linnakesi, laulsime mäetipus asuvas kirikus ja jalutasime alpides. Kontserdid tulid hiilgavalt hästi välja ja sai rakendada oma improvisatsiooni oskusi. Vastuvõttev koor koosnes väga meeldivatest ja elurõõmsatest inimestest, kellega plaan kunagi kindlasti kohtuda. Eriline kiitus vanaemale, kes meid majutas. Reis sai kiiresti läbi nagu nendega alati on, aga koju jõuda oli hea. Kodus kõik on kõige parem, kõige soojem kodu tare. Kuigi hirmu ja ängistust oli ka veits sees. Kui Itaalias olles tundus aeg lühike, siis Eesti peale mõeldes tundus nagu oleks ma nii kaua ära olnud, lausa igaviku. Tundsin, et olen kõigest maha ja ilma jäänud. Tagasi teistega sama rütmi saada võttis veits aega, aga ma saavutasin selle ja nüüd olen ma rahul, et olen oma kullakestega Tartus ja naudin nendega koos igat tundi, minutit ja sekundit.

PS! Itaalias olles külastasin ma paradiisi, kus oli vaikne, soe ja õnnis olla.