Kuidas on kulgenud minu sisse elamine Eestimaa ellu?

Mis siin ikka, elan nagu vana eestlane muiste. Nokitsen omaette ja koos teistega. Kõige raskem oli tegelt täie tõsidusega taas kooli suhtuda, aga ma olen vapper. Terve nädalavahetus möödus ülesandeid lahendades ja ikka ei jõudnud kõike läbi. Esmaspäev ma siis olin tubli ja käisin ilusti koolis ja õhtu otsa olin keemiasse süvenenud, enne magama minekut oli zombi tunne ning tundus, et ikka kuidagi targemaks ei saanud. Hommikul siis liikusime raskel sammul Jakobi suunas ja kukkusime lahendama. Ning teate mis? Polnudki nii hull, ülesanded tegin enda arust kõik ilusti ära ning kui ma millegagi metsa panin, siis teooriaga. Tuju oli ülem ja tähistasime seda ühe kaltsukatiiruga, mis oli edukas. Õhtuks oli plaanis minna arstiteaduskonna tutvumispeole Illukasse. Esialgu võtsime Liisuga statist (meeldiv õpipoiss oli tööl) mõned joogid, istusime parki maha ning jutustasime pikalt. Kuni mina ütlesin Liisule, et vaata Katrin, Liisu aga vastu, et pole ju Katrin, aga oli küll Katrin, lihtaslt Liisu mõtles teist Katrinit. Siis ma hüüdsin "Tsau Katrin!" ja siis tuleb kahest suust "Kumb?". Tuli välja, et Katrini sõbranna nimi oli ka Katrin. Illukas toimusid siis mingid mängud, esinesid bändid, millest ühe laulja ei osanud laulda, tantsiti. Arstiteaduskonnas on ikka väga kirju seltskond. Aga ega see pidu erilist pinget ei pakkunud ja nii me otsustasime kõik koos ära minna ja statist kabanossi osta. Istusimegi Liisu, Liisa ja Birgitiga pargis ja sõime ja rääkisime ja naersime, kuni külm hakkas ja siis kodu poole kappasime pärast pikki hüvastijätu kallistusi. Kolmapäeva märksõnadeks on ladina keele õppimine. Mida ma ka siiralt üritasin teha, kuigi väga ei õnnestunud. Aga vot 90% tuli töös ära. Nüüd istun kodus ja olesklen. Täna ehk näen Mari ja Anu.