Ma arvan, et ei ole paremat hetke kui nüüd, et kirjutada selle aasta viimast postitust siia. Olen kaks viimast päeva viibinud mitte-Riinimanda koori seltsis. Selle aja jooksul sain nautida head muusikat, rohkelt hingelisust ja absurdseid nalju. Nimelt on Eestit külastamas üks vahvamaid koore, keda mina näinud olen. Itaallaste siinolekuga seoses on mitmeid erinevaid üritusi ning mina võtsin siis osa esmaspäeval toimunud seminraist ja teisipäeval kontserdist Peeter-Pauli kirikus Tallinnas. Hea oli viibida taas koos nende inimestega ja laulda. Tunda ennast kooris olulise lülina, sest mitte-Riinimandas on igaüks tähtis. Eriti head olid need kaks viimast päeva see tõttu, et meil Katiga oli lõpuks võimalus jutustada ja kohvitada. Täisväärtuslik aeg!

Mõtlesin täna päev läbi, kuidas ma kirjutan siia oma viimased sõnad selle aastanumbri sees. Mida enda jaoks üles märkida? Mida enda seest välja kirjutada? Naljakas mõelda, et aastavahetus on kujunenud välja ajaks, mil antaske endale lubadusi ja vaadatakse tagasi möödunud aastale. Et miks nüüd? Loomulikult on hea, et see hetk paneb inimesi mõtlema vanadele aegadele tagasi, aga miks mitte teha seda tihemini. Miks mitte anda endale lubadus ja hakata seda täitma kohe, mitte järgmisel aastal? Miks lubada endale olla järgmine aasta parem, kui võiks paremuse poole püüelda kohe? Ja kes ütleb, et aasta, mis on möödas on olnud kehv? Kõiges võib ju leida midagi positiivset. Tuleb lihtsalt osata seda näha. Alati ei pruugigi hea kohe silma paista, aga see ei muuda asjaolu automaatselt negatiivseks. Ei tasu lootust kaotada. Tsiteeriks siin kohal oma endist matemaatikaõpetajat: "Te ei peagi kõigest kohe aru saama!" Mina jaotaks aasta kolmeks, tervest aastast on raske kokkuvõtet teha. Eks see ole tudengite viga. On ju kevadsemester, sügissemester ja nende kahe vahele mahub umbes kolm kuud suve. Igal neil on oma elurütm. Iga tunniplaaniga kaasnevad omad kohustused ja vabadused. Millisest õhtust saab peoõhtu ja millisest kohe kindlasti mitte, sest mõne aine tõttu oled iga nädal ühel kindlal õhtupoolikul kui raudpolt naelutatud õppematerjalide taha...Ma ei hakka siia nüüd meenutama oma aastat. Üht vaid ütlen- kõik, mis meenub, on hea. Võin rahuliku südamega astuda saabuvasse aastasse, mis tuleb sama hea.
Tuli selline keeruline ja hetketi seosetu jutt, aga see on mu hetke emotsioon. Niikuinii on kõik kogu aeg muutuses. Urve ütles esmaspäeval seminaris hea mõtte. Ma täpset sõnastust ei mäleta, aga põhimõte oli, et me ei ole kunagi samad, kes me olime eile.
Tegelt on uni juba silma sees ja oleks hea plaan magada nüüd ja võtta siis vastu päev, mis juba on alanud.
Head pidevat muutumist kõigile!