Et siis minu selle nädala tegemised.
Enne mainiks, et eelnev nädalavhetus möödus koduselt, toimetasin jälle nagu mul juba kombeks on saanud. Pühapäev käisime Bikuga jalutamas. Avastasime laulukaare kaja ja Supilinna kaunid majad.
Koolinädal oli lühike ja kohutvalt igav. Loeng loengu otsa ja ei mingeid prakse. Masendav! Esmaspäev tegin Sannuga jalutuskäigu. Siuke mõnus hea ilma nautimis viis. Teisipäev algas meil Meosega uus valikaine radiofarmatseutilised preparaadid, mis ei olnudki nii kohutav, kui ma arvasin. Ta suudab ka huvitavat juttu rääkida. Urseli viimasest loengust sain teada huvitava asja banaanide kohta. Teisipäev oli Kadi ja Uku kord minuga jalutama tulla. No kolmapäev koolis oli eriti morjendav, sest silme ees terendas juba õhtune pidu ja kvaliteetaeg oma kursakatega. Rõõmustav oli näha härra Karkit mikrobio loengut lugemas, sest algul saime aru, et seda annab keegi teine. Õhtu möödus taaskord meeletult. Soojenduse tegime meie Peokodus Leida-Üllarit imedes ning viipe ja vene keelt õppides. Lõkitada sai nagu tavaliselt rohkem kui rubla eest. Suutsin diivani pealt alla sadada nagu pudrukuul. Lõpuks jõudsime ka rebastepeole. Sai jutustada ja tantsida. Isegi lauldud sai kaare all, küll suu kinni, aga asi seegi. Ennast ületada suutsin ka see õhtu, mille üle olen eriti uhke. Peole jõrgnes mingi sugune istumine taas meie Peokodus ja taas Leida-Üllariga. Juhtus veel midagi märkimisväärset, mida ma siia üles ei märgi. Siisiki üht-teist jäi veel veits segaseks minu jaoks, eks püüan aru saada kunagi. Uni jäi igatahes napiks. Kooli pidi jõudma õnneks alles kella kaheks. Rõõmustava uudise sain oma e-posti. Nimelt saan see semester toetust. Milline rõõm! Kooli oli siiski väsitav. Terve õhtu kõndisin poolunes. Liisa ja Katukaga sai pärast kooli ennast Lõunakeskuses jäätisekokteiliga turgutamas käidud. Kahjuks see mind päris üles ei turgutanud ja õhtune plaan rokikat külastada jäi ära. Magasin selle asemel õndsat und.
Tänane päev algas täiesti nulltujuga. Ei teagi, millest see tuli. Ehk täiesti mannetust vihmasest ilmast akna taga. Käisin kaltsukates, aga isegi see nunnu maasikatega dressikas, mille suutsin endale leida, ei muutnud mu tuju paremaks. Aga mingi hetk kodus viibides vaatasin aknast välja ja avastasin, et tuul on pilved laiali puhunud ja päikese välja kutsunud. Näole tuli naeratus. Peagi saabus minuni kõne. Anni helistas ja pakkus, et võiks õhtul midagi koos teha. Olin loomulikult kohe nõus, sest plaane mul polnud ja õhtune üksinda kodus passimine täitsa hirmutas mind. Tuju oli kohe kordi parem. Saatsin Sannu ilusti kodu teele. Tegin väikese jalutuskäigu. Nüüd ootan, millal Anni siia jõuab. Pole teda pikalt näinud. Tõotab meeldiv õhtu tulla.
Avastasin, et minu päev pole korda läinud, kui ma pole jalutanud. Õnneks käisin see nädal iga päev korra jalutamas. Vot nii tubli olengi!