Hetkel üritan hakkama saada elu ühe osaga. Ehk progressiga. See toimub kogu aeg ja on lõputu. Tuleb tõdeda, et midagi siin ilmas pole püsiv. Kõik on kogu aeg liikumises ja tee, mida mööda edasiminek toimub pole kõigil ühtne.
Samas on endal tunne, et olen kuskile nagu takerduma jäänud. Ma ei näe silmaga enda liikumist. Aga teised lähevad eest ära. Siis olengi nagu segaduses, et kuidas olla või mida teha. Kas olla pahane või käituda nagu mul poleks midagi viga, samas ise segadusest enda sees üle keeda.
Tahaks kõik välja öelda, aga ma ei tea mida öelda. Mingi hetk tajun, et olen absurdne. Teisel leian jälle oma mõtetele õigustust.
Nii sassis.
Tahaks tegevust ja palju, siis ei ole vaja mõelda.