Miks ma olin neljapäeva õhtul nii kaua üleval, midagi tarka ei teinud aga näe oli kohe vaja kaua ärkvel passida.Seetõttu olin ma anatoomia praktikumis nii unine, no jää kas või tukkuma.
Lõuna ajal läksime Sannuga kinno. Ei teagi, kas asi oli kellaajas või filmis, mida vaatasime, aga olime täielikult ümbritsetud pensionäridest. NImelt käisime vaatamas "Georgi". Ses suhtes, et ka "Georg" on just õige nimi, pigem "Georg ja Asta". Liiga vähe sai teada kuulsa laulja elust ja need seigad, mis välja toodi olid liiga pinnapealsed. Loomulikult oli minu jaoks seegi huvitav, sest häbiväärselt ei tea ma midagi Eesti ajaloo parima tenori elust midagi, aga minu ema juba teab ja nagu hiljem välja tuli, siis tema oli samuti seda vaatamas käinud ja oli rohkem pettunud kui mina. Mis meeldis? Laulud, riietus, olustik. Häiris välisnäitlejate sisse toomine, sest omaltki oleks sama kauneid nätlejaid võtta.
Koduteel tukkusin sügavalt ja onu Meelis ei saanud kuidagi mõistma minu soovi terve tee käpikutega ja salliga olemisest. Aga nii on ju mugav, eriti kui magad.
Õhtuks oli plaanis Kaadri kontserdi külastamine Vesiroosis. Koolibändide ajal kohe üldse ei jõudnud tantsida, aga Malena ajal ei suuda lihtsalt istuma jääda. Aga Vaiko Epliku grande finaalet ei ületa miski, lihtsalt liiga hea, et tõsi olla.
Laupäeva magasin maha, Õhtuks Viljandisse, kus ma otsustasin, et ma ei räägi enam kunagi, sest kõik, mis ma ütlesin või tegin oli teiste jeoks naljakas. Vot polnud tuju teistele rõõmu pakkuda. Ketaspiduri kontserdid teevad mu tuju, aga nii heaks, et isegi su jala valu ei tule meelde. Hiljem jätkasin oma klouni ametit ja tegin nalja edasi, kuidagi peab siin ilmas ju ära elama. Kõht burksiga täidetud, sõitsime kodu poole.
Õhtu lause: "Olengi mina või?"

The end.