Meil oli teisipäev tutvumisõhtu.Ma ei tea, kui palju me tutvumisega tegelesime, aga nalja sai ikkagi. Pidu iseenesest ei olnud just kõige vingem, millel käinud. Tegelt oli see kõvasti alla keskmise, aga me peame järgmine aasta rebastele parema tegema. Kui rebastest rääkida, siis mina jään oma retsimisest ilma, sest ma olen siis Itaalias ju. Aga tagasi peo juurde. Otsisime siis seda kohta, kuhu pidime minema ja kartsime, et oleme lootusetult hiljaks jäänud. Kohale jõudnud, saime üllatuse osaliseks, nimelt oli esimeselt kursuselt platsis ainult Katrin ja sel hetkel siis ka juba mina koos Liisu ja Katiga. No eks vaikselt tilkus rahvast juurde ja siis meid üritati veits tuttavamaks saada. Seisime ringis ja pidime oma nime ütlema ja kahe eelneva inimese nime ka. Siis jaotati rebased kolmeks grupiks ja tehti meile viktoriini, mille tulemusi me ei saanudki teada. Siis tehti meile veel mingi joomisvõistlus, mille tõttu toimus minu selle õhtu tipphetk. Meie võistkonnas oli paar autojuhti ja üks põgenes lihtsalt ära ja mina olin üks nendest, kes pidi topelt jooma. See ei olnud hea. Siis me kuulasime õues veel vanemate kursuste tudengite tarka juttu ja saime Katiga teada, et meie keemia praktika õppejõud on parem ja seega olime õnnelikud. Keell hakkas südaõõle lähenema ja otsustasime Atlantisesse minna, kuni tasuta sisse saab. Saimegi ja tantsisime seal siis kuni kinni panemiseni. Mõned meist kadusid kiiremini ära, aga Mina taaskord koos Liisu ja Katiga pidasime lõpuni vastu. Nägime Onu Raivot ka tantsu vihtumas. Hakkasime siis koju minema. Silla peal liitusid meie kõrgusekartmisejutuga Oliver ja Jaan, kes siis kohe meid enda poole kutsusid. Liisu oli nõus ja kuna me ei julgenud teda üksi lasta, vedasime end ka kohale. Seal siis istusime veits ja rääkisime ja lõpuks otsustasime Katiga siiski kodu poole tulema hakata. Kati luksus terve tee ja mina lohistasin jalgu terve tee, sest mul olid suht õhtu otsa kummikud jalas olnud ja need hõõrusid, isegi tantsitud sain nendega. Koju jõudsin viieks ja hommikul magasin sügavalt. Sannu kooliminekut ei kuulnud ka sugugi. Kolmapäev vedasime end ikka kooli. Õhtul oli veel rahvatants ka, mul oleks vaja tantsupartnerit. Ja siis hakkasin veel ladina keelt ka õppima. Kõike ikka õpitud ei saanud. Täna magasin sisse, sest suutsin vale äratuskellaaja panna. Aga ma jõudsin ikkagi õigeks ajaks. Nüüd istun üksi kodus, sest täna on Sannu kord tutvumispidutseda. Loodan, et tal on etem, kui meil, sest nedne pidupaik asub kaugemal ja sealt Ati jalutada on vist veits tülikas. Kadi-Moi! tuleb ka hiljem meile, pakume talle öömaja. Ja Liisu lubas ka läbi tulla. Järgmine nädal saan ehk Mariga ka lõpuks kokku, loodan.