Täna on selline roosa olemine. Ei oskagi seda paremini lahti seletada kui, et kuidagi lapselikult kergelt olen meelestatud. Kuigi viimaste päevade jooksul olen läbi elanud mitmeid meelemuutusi ja ühe identiteedikriisi. Oma tänase hea tuju tõttu suudan halva südamelt ära kirjutada. Teistele üles tunnistada on raske, aga vähemalt suudan endale asja selgeks teha. Käitusin viimasel ajal teiste suhtes ebaausalt, kui täiesti aus olla, siis pigem just ühe inimesega. Endal oli tegelt häbi, ei julgenud temaga kokkugi saada, sest ikka väga häbi oli. Ma ei tea, kas suudan talle kunagi selle asja ära seletada, aga ma vähemalt mõtlen seda teha, ehk. Õnneks on tegu maailma parima inimesega ja tean, et ta annab mulle andeks.
Eile ma suutsin end üllatada. Kui tagasihoidlik ja uje võib üks inimene olla? Mina oskan seda ikka päris hästi. Ma ei suuda isegi parimale sõbrannale oma hingeelu avaldada nagu oleks tegu kõige sügavamate saladustega. Lõpuks ma ikka veits avasin end, aga see oli ka rohke alkoholi mõjul ja nii mitmekordselt ümber nurga öeldud. Viimasel ajal olen hakanud oma olemust lahkama. Ma vist isegi suudan seda. Leian endas nurki, mida oleks vaja siluda, et keegi ei saaks sinna minna ja peksa anda. Kahjuks on silumine veits aega ja vaeva nõudev pealehakkamine, aga ma üritan täiuslikuma-mina poole püüelda.
Täna on üldse üks imelik päev. Oma voodisse jõudsin alles hommikul ja tuduriideid ma enne homset hommikut ei kavatsegi eemaldada. Minu tänane marsruut koosneb kolmest põhistaabist: voodi, telekaesine ja arvuti. Arvatavasti liigun ma varsti jälle voodi poole, kuulan suurepärast muusikat, mõtlen veits elu üle järgi ja suikun taaskord unne, kui Mati minuni jõuab.
Kirjutan siia veel ühe mõttetera, mis on tuttava nö elumoto, aga kuluks mulle endalegi vahel ära. Endale siis meeldetuletuseks: "No risk, no fun!"