Flavoniodid!
Kaks viimast nädalavahetust olen veetnud voodis koos oma meelsate kaaslastega. Eelmine nädal siis vastavalt farmkeemia ja nüüd farmakognoosia. Kohati tekib tunne, et ma ei oma enam sotsiaalelu. Kaks päeva pole päikese valgust minu silmad näinud, sest tean, et õue minnes kaotan aega. Kuidas üldse enam ei viitsi. Täiesti siiralt. Nii paningi õppimisele tänaseks punkti päikesekollaste flavonoidide lugemisega. Olen meeletult väsinud, aga tean, et und ikkagi ei tule. Jube tüütu. Nüüd tundus heaks vahelduseks tulla siia ja kirjutada. Eile ma lugesin ühte blogi ja see on minu jaoks ikka nii huvitavalt kirjutatud aeg-ajalt. Tahaks teine kord isegi midagi taolist välja mõelda. Mind on tegelt ikka huvitanud, millest inmesed mõtlevad. Millest nad mõtlevad, kui nad on omaette, kui nad ei pea süvenema vestlusesse või kuulama loengut. Tahaks reisida. Tahaks näha kõik maailma paiku. Mägesid, kärestikke, randasid, järvi, metsi, põlde, maju. Kõike. Aga ma tean ennast ja ma tean, et ma ei lähe. Olen liiga turvaline inimene, kes tahaks, et kõik oleks korras ja korraldatud. Paigas. Naljakas, ma oleks nagu iseendas kinni. Iseendaga vastuolus. Olen täna üksi korteris. Olen vist juba päris ära harjunud, et siin on ikka teisi veel. Hubasem on. Tahaks jalutada. Päikeselise ilmaga sügiseses Tartus. Viimasel ajal ei leia selle jaoks üldse aega. Viimasel ajal on üldse nii paljule vaja mõelda, et lihtsalt mõtlemisaega nagu väga polegi. Midagi põnevat võiks juhtuda. Midagi, mis turgutak üles. Sombune sügis on mind päris loiuks muutnud. Ma võiks juba elukutseliseks magajaks hakata, kui ma vaid nii tihti õppima ei peaks.Tore on tarkusi ammutada, aga see võiks kuidagi kergemini käia. Ah, mis ma siin ikka enam. Jutt sai otsa.

Päikest ja vihma korraga.
Olen omadega maal. Mõnus on. Hetketi on igav, aga eks siis tuleb endale tegevust otsida. Kaks päeva olin täitsa üksi kodus. No õhtuks tulid ikka teised koju, aga päeval olin üksi. Tegelesin mittemillegi tegemisega. Täiesti kohutav, kuidas lõpuks ära tüütas. Rahu ja vaikust on aeg-ajalt vaja, aga minu limiit saab kiiresti täis ja siis tahaks taas tegutseda ja suhelda. Eile õhtul tõi põnevust veidi see, et käisime Sannu ja Siimuga Eiksil lennujaamas vastas. Sai välja natukeseks. Täna ma olin aga tubli. Lõikasin, tõmbasin, kaevasin ja vedasin. Emme lillepeenrad on nüüd sügiseselt korras. Kogu selle aja ma mõtlsin, kuidas mul on kunagi oma aiake, kus kasvatan aedvilju, lilli, puid ja põõsaid ning kuidas ma siis muudkui toimetan nendega. Nii mõnus. Naljakas, kuidas väiksena ei viitsinud kunagi siukseid asju teha. Nüüd võtaks vabatahtlikult reha kätte ja kukuks lehti riisuma, kui neid vaid piisavalt oleks juba. Hea üllatuse tegi mulle täna Keidu, kes helistas mulle. Ta on ikka nii tore mul. Nüüd lähen viin pesu kuivama ja vaatab, mis veel teha saab. Muidu on ilm ilus. Lehed sillerdavad päikesepaistel. Kohati tuleb kuskilt vihma ka, aga sellest ma ei saa aru, kust ta tuleb, sest taevas on selge. Naljane!

First Morphin!
Täna on nii meelas päev olnud. Enamusest ehk sellepärast, et olin kaheksast seitsmeni koolis. Muidu oli kool nagu ikka, aga täna agas meil valikaine: raviainete sünteesimine. ÕIS andis meile teada, et neljatunnine loeng algab kell 14.15, aga kooli stendi pealt avastas Robert alguse kellaajaks 16.15. Loomulikult oli viimane ikkagi õige, mis meie jaoks tähendas kahte tundi passimist. Põrutasime siis Bikuga keldrisse. Ma tegin seal omi toimetusi ja Biku tukkus vaikselt nii, et mina aru ei saanud. Lõpuks kui Biku ka arvutist osa sai ärkas ta elule ja nii alustasime meie head ideede genereerimist. Esiteks me teeme peo. Teiseks meie bänd sai oma hitile "Põrn, põrn, maks, maks" lisa. Uue üllitise pealkiri on "Ich mus mit "Ein" spielen". Valjuhäälselt harjutasime ka oma peo avalugu (Tõnis Mägi "Veenus"). Korra üritasin ka TÜRSi muusikaaparatuuri tööle saada, mis loomulikult ebaõnnestus. Hiljem Robert pani selle ikkagi kokku ja väitis, et ega eriti vahet pole kuhu sa mida pistad. Lõpuks algas meie valikaine. Õnneks see ei kestnud kella kaheksani, kuigi oengul polnud häda midagi, aga kõht kippus väga tühjaks minema. Kohe pärast kooli põrutasime Bikuga Ruunisse sööma. Peagi liitus meiega Joel. Nii me seal sõime ja jõima ja juttu puhusime. Lõpuks hakkasime kodu poole liikuma, aga ega meil Bikuga ideed seepärast otsa saanud külm sügisõhk turgutas me mõttemeeled taas ülesse. Nii saime maha veel ühe hitiga: "You crossed the wrong road". Meil on visioon! Suutsime luua ka ühe jõuluhitti: "Santas claws", millest plaanime teha ka oma esimese õudusfilmi. Nüüd istun kodus, nii hea rammestus on peal. Täna oli tõesti meelas päev.

Kui oma ihu eest hoolitseda, hakkab hingel ka parem.

Külm.

Sellise külma ilmaga tahaks sooja suve tagasi või siis võiks vähemalt lumigi maha tulla, et saaks kelgutama/kiletama minna. Hetkel tuli tuju olla vot just seal:

Selle asemel istun ma aga külmas korteris ja suurest igavusest kukksin joonistama vot siukseid pilte:

Lasin vene keele üle täna või no hetkel lasen üle seda. Hetkel laseks kõik üle, kui kohusetunne mind tagant ei utsitaks. Peaksin oma pildinäituse tegema vist.

Plplpl.
Ma olen kodus. Sõin just burksi ja friikaid. Enne seda seisime Airiga pool tundi mäkis järjekorras ja kuulasime mingi totaalselt nõmeda jorsi absurdset juttu ja siis ootasime mingi tundmatu tüübi, kes meile kaasa tundis, autos oma sööki. Täna oli tore. Oli Biku ja oli Keidu ja Airi ja teised. Sai pluutomusisid vastuvõetud ja jagatud. Nägin aktiviteete. Ainult nägin. No oli lõbus. Nüüd lähen magama. Oleks nagu aeg. Kuigi väga nagu ei tahaks minna, sest ikka on tunne, et midagi nagu jäi täna nägemata ja tegemata. Aga kui ma üles ärkan, siis pole küll homme vaid on endiselt täna, aga päev on ikkagi ehk täna on ka päev, siis saab jälle tore olema. Ma nii tahaks, et oleks tore ja hea. Üks kord võiks juba alata aega. Üks kord algab aega. And a smell and a sound, a moving picture can take you back again. Hakkame rammima!

Tunne.
Hetkel päris rumal teine. Ma ikka suudan. Nüüd on jälle tükiks ajaks nõmedat mõttetööd jalaga segada või ma ei tea millega. Tahaks paljusid hetki olematuks teha, et need mind enam kunagi ei piinaks, aga mina kui vana hea ülemõtleja... Dsiiisas. Vaatan kas Sannu ärkab, et saaks vähemalt kellegagi rääkida.

Sügis.
Nüüd on ta siis ametlikult käes. Minul on juba nina tatine ja õueminemise soovi pole, sest seal on külm. Palju parem on istuda toas sooja teki all ja vaadata "Full house" netist. igasugune tegutsemise soov on kadunud, sest kui pole tervist pole ka jõudu. Hetkel vedeleks kogu oma aja maha. Sannu vanavanemad käisid eile meil. Nad on nii toredad, siirad ja soojad inimesed. Meeldiv on vaadata, kuidas üle viiekümne aasta koos elanud inimest endiselt väga hästi omavahel läbi saavad. Eks nad ole nii kokku kasvanud. Sannuga sai ka üle pika aja jutustatud. Mõnus. Me küll elame koos, aga näeme üksteist nii vähe ja veel vähem on meil aega teineteisele oma tegemistest pajatada või lihtsalt koos elu üle pead murda. Aga need vähesed hetked on alati minu jaoks väga olulised ja sisutihedad. Kõik, mis vaja saab ära öeldud. Sannu on ju ikkagi inimene, kes teab ja mõistab mind arvatavasti kõige paremini. Vot nii. Homme tuleb üks neiu korterit üle vaatama. Loodame, et ta tahab meie juurde elama tulla, siis on see probleem lahendatud. Koolis on hetkel nii rahulik, et kardan sellega liiga ära harjuda ja kui kord kontrolltööd ja õppimised algavad, siis ei suuda sellega taas hakkama saada. Puud võiks nüüd juba rohkem värvilisemaks minna. Ja taevas võiks helesinine olla, siis oleks ilus. Pöördun nüüd tagasi oma sarja juurde.