Huhuhuuu! Päris pikk aeg jälle möödas.

Vahepeal toimus mitu asja. Oli Malena ja Ketaspiduri kontsert. Mitte-Riinimanda plaadiesitlus. Kaiu Põhikooli kokkutulek. Ning siis ma sõitsingi ära Itaaliasse. Midagi peaks siia kirjutama ka selle kohta, ei jõua ju kõigile eraldi seda kirjeldada. Ma pidasin muidu reisipäevikut ka ehk kunagi suudan selle siia ka üles panna, kuigi lõpp läks soiku. Itaalia on ülimalt ilus riik, väga kenad majad, eriti rõdud ja aknaluugid. Autod on neil armsad väiksed, mitmed minu lemmik margid olid esindatud, liiklus iseenesest kohutav, külgboks peab kinnisilmi ka välja tulema. Külastasime armsaid linnakesi, laulsime mäetipus asuvas kirikus ja jalutasime alpides. Kontserdid tulid hiilgavalt hästi välja ja sai rakendada oma improvisatsiooni oskusi. Vastuvõttev koor koosnes väga meeldivatest ja elurõõmsatest inimestest, kellega plaan kunagi kindlasti kohtuda. Eriline kiitus vanaemale, kes meid majutas. Reis sai kiiresti läbi nagu nendega alati on, aga koju jõuda oli hea. Kodus kõik on kõige parem, kõige soojem kodu tare. Kuigi hirmu ja ängistust oli ka veits sees. Kui Itaalias olles tundus aeg lühike, siis Eesti peale mõeldes tundus nagu oleks ma nii kaua ära olnud, lausa igaviku. Tundsin, et olen kõigest maha ja ilma jäänud. Tagasi teistega sama rütmi saada võttis veits aega, aga ma saavutasin selle ja nüüd olen ma rahul, et olen oma kullakestega Tartus ja naudin nendega koos igat tundi, minutit ja sekundit.

PS! Itaalias olles külastasin ma paradiisi, kus oli vaikne, soe ja õnnis olla.