Kui tihti ma tunnen, et mu pea võiks olla fotoaparaat. Teed silma pilgutades pildi ära ja siis pärast tuleb mingist otsast jäädvustus välja. Täna varahommikul koju jalutades oli mul taas see tunne. See meeletu lumi, mis alla sadas ja kõik ilu, mida kogu see valge tekitas, oli lihtsalt jäädvustamist väärt. Aga mul puudub pildistav pea. Ainult enda ajusoppi saan neid killukesi ära peita. Eks peab siis sellise lahendusega leppima. Oleks tahtnud veel pikalt jalutada, aga ilmselgelt pole kevad-sügissaapad lumes kõndimiseks. Mõtteid oli ohtralt peas. Seetõttu tekkis ka tungiv soov edasi jalutada, aga ei. Nii näriv tunne on sees. Pean ikka ja jälle tunnistama, et olen pehmo. Võiks rohkem oma soovide järgi käituda ja ületada ennast. Julgus teeks elu palju lihtsamaks. Nüüd ma heietan siin, selle asemel, et elu nautida.