Veere, veere päevakene...
Olen kolmapäevast saadik maal. Ma pole ammiu kirjutanud, sest ei oska. Ei oska oma mõtteid kirjapilti seada. Aga tahet on ja kui on juba tahet saab inimene kõigega edukalt hakkama. Suhelda tahaks. Olen nii tüdinud internetist. Tahaks inimesi näost näkku näha ja suhelda. Näha nende emotsioone. Mitte luua kujutluspilti, kuidas nad hetkel minuga räägiks. Õnneks algab esmaspäev uus semester. Võib olla olen veider, aga ootan seda juba. Ammu tegelt. Puhata on mõnus, aga kui see venima hakkab, siis ei jää ju puhkusest head mälestust. Leidsin koduarvutist head muusikat. Loomulikult jätsin just see kord oma arvuti Tartu. Nüüd pean mp3 abil selle sinna toimetama. Kahjuks mahtus mpkale ainult osa nendest väärt lauludest. Aga ma tulen järgmine nädalavahetus jälle koju ja siis saan järgmised lood edasi toimetada. Tegelt on hea, et vahe peal maale ära tulin. Olen siukse paraja jupi ajast siin. Nii paraja jupi, et mul ei jõua siin igav hakata. Onu Agul sai ka üle pika aja külas käidud. Ma ei suutnudki välja mõelda, millal see viimane kord oligi. Ejs see mõistus hakkab nüristuma juba vaikselt. Enam ei püsi meeles, mis vanusesse omadega jõudnud olen. Aga eks see ikka nii ole, et mingist vanusest kiputakse ennast nooremaks valetama. Temperatuuri mul ka pole, peaks ennast ikka lõpuks arsti mano ajama. Kaua ma hädaldan siin. Tantsida tahaks ja laulda ja südamest naerda...üldse palju asju tahaks. Peaks hetkel midagi palju targemat tegema, kui siin kirjutamine. Unistama kipun ka viimasel ajal liiga palju. Reaalne maailm on ju palju etem, sest see on reaalsem. Aeg planeerib ennast viimasel ajal kole kiiresti ja pikalt ette ära. Samas on aega nagu jaaku ning lõpuks ikka kirun, et midagi pole teha ja nii igav on. Kaks lauset tahtsin ka siia kirja panna:
Õ: "Visuaalne kuulmine!"
E: "Oi, ma näen silmata ka!"
Mulle meeldib olla omas veidras tujus, mis kodus olemine minus tekitab.
...veeri sinna, kus so veli. Sõõri sinna, kus so sõsar. Seal sind hellalt hoietasse.