Jalutasin täna jälle Praatsude poolt koju. Nii naljakas mõelda, kuidas ma väiksena hirmsasti kartsin sealt üksi pimeda jala tulla. Kutsusin kedagi saatma või midagi sellist. Nüüd aga on teisiti. Mitte, et ma pimedust enam ei kardaks. Pimeduse vastu tunnen endiselt hirmu, aga hetkel oli nii ilus väljas. Talvine ja kuu nii mõnusalt valgustas. Lumehelbed sadasid alla, mõni sattus mu silmagi. Hetkeks ehmusin küll, kui äkkitselt hakkas valgusekogu põllu pealt minu poole liikuma. Mõtlesin, et mis nüüd juhtus. Aga näe füüsikaseadused viskasid mulle vempu. See oli tagant tuleva auto valgus, mis peegeldus siis mulle lume pealt vastu. Tänapäeva autod ju liiguvad nii vaikselt, et hea kui üldse aru saad, kui need mööduvad. Ühesõnaga tegin ennast iseenda ees lolliks. Õnneks hakkas rohkem lund sadama. Mõnus! Üks õige talv. Eile käisime Praatsu perega raba peal. Täna ma tegin tublit õppetööd ja lubasin õhtul siis väikese külaskäigu Praatude juurde. Nagu ikka venis seal viibimine pikaks, aga nii mõnus oli nautida taas nende pereidülli. Mängisime veits lauamänge ka, mis viimasel ajal on ka mulle vägagi meelt mööda. Helistasin õele ja nad olid just Putuka ja Anneliga teel Zavoodi poole. Oi, oleks tahtnud ka täna Nendega Tartus möllutada, aga ma olen kindel, et kui suuremad õppimisajad möödas, siis nad tulevad minuga uuesti. Nüüd ma lohutuseks kuulan muusikat, mida eile õhtul hoolega arvutis korrastasin. Mõtlesin, et teen lühikese blogituse, aga kiskus pikaks teine hoopis. Mis seal ikka, nüüd lõpetan.