Lugesin just Birksi blogi ja ta oli selgelt välja öelnud, et hetkel on elus ainult õppimine, õppimine ja muud nagu polekski. Pean kurbusega tõdema, et see ongi nii. Pole ise mõelnudki selle üle. Aga jah, kui ma just ei õpi oma elu maha, siis ma magan oma elu maha. Ja ega vist enne 17. juunit õiget puhkust ei tule ka. Kõik säravad oma peagi lõppevate kooliaastadega, aga meie vaesed esimese kursuse proviisorid rabame end viimase kahe õppenädalaga pooleks ja kohe tuleb sess ka otsa. Issand, kui õudne, ma pole enne üldse mõelnud selle peale. Samas ei ole nagu siukest tunnet ka, et see eriala ei sobi. Pigem on siuke tüüpiline viu-viu, mis käib peaaegu alati. Tegelt see õppimine ei häirigi nii väga, lihtsalt väsitav on. Uni on mul ka 24 tundi, seitse päeva nädalas. Lõunauinakud on mul tavalised juba, nagu lasteaialastelgi. Ehk ongi viga selles, et ma pole lasteaias käinud ja ega ei mäleta ka, et keegi oleks mind eriliselt magama sundinud lapsepõlves. Nüüd aga taotleks kelleltki loa, et võiksin lihtsalt nii kaua magada, kuni uni on täis ehk siis vist nädalaid või isegi kuid.
Aga midagi tahaks jah sellesse rutiinsesse kooliaasta lõppu. Tahaks põnevust, aga võta näpust, kus seda ikka nii huupi otsima minna.
Lähen tukun nüüd veits ehk paar tundi siis.