Leidsin oma 11. klassi päevikust sellise huvitava lause, mille olen enda jaoks üles märkinud.
Üldiselt oli päris huvitav neid vanu mälestusi sirvida. Hea, et suutsin nii tubli olla ja oma tegemisi sinna üles märkida, isegi siis kui seal on kirjas vaid sõnad: "Sillega kaarte". Mõne koha pealt oleks küll veits rohkem märksõnu panna. Veel oli meeldiv jälgida, kuidas laulud tulevad ja lähevad, aga nad ei kao, sest kunagi tulevad nad jälle.

"Võib tantsida istudes ja laulda vaikides. Je need on kõige ilusamad laulud ja kõige ilusamad tantsud, sest need jäävad meie eneste südamesse." (K.Ristikivi "Rohtaed")

Lauluks: U2- Where The Streets Have No Name