No vot siis...
On möödunud paar põnevat õhtut. Ütleme nii, et on, mida meenutada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Praegusel hetkel tahan kurta. Et elu võiks vahel ise juhtuda. Mitte et ma pean kogu aeg ületama ennast, otsuseid langetama, õigeid hetki otsima. Vahel võiks keegi teine seda teha. Mõtlen ka liiga palju. Ma olen aeg-ajalt ise nii tüdinud oma mõttekäikudest. Tahaks hetkel keskenduda, millelegi tähtsamale. Näiteks geneetika eksamile ja üldse koolile. Et ma ei peaks minema tänavapesuauto juhiks. Vot see on motivatsioon omaette. Ma tean, et jutt tuli nüüd selline, et ma tahan liiga palju vms, aga vahel on ju õigus tahta rohkem. Nüüd lähen ma magama.