Kes teeb, see jõuab.
Nii ongi. Viimasel ajal olen endale palju tegevust leidnud. Või on tegevused minu üles leidnud. Nii on hea. Aega tundub palju ja tuju on ka parem. Kui vahe peal leidsin, et kogu aeg naeratav ja rõõmus Marili on kuhugi kadunud, siis päikse ja kevadega on ta tagasi. Ju käis talveunel. Varsti hakkame maale sõitma. Tahaks juba rattaga sõita. Issile peab kooki ka küpsetama. Mis ma siis viimasel ajal teinud olen: pärast esmaspäevast jooksmist käisin Liisaga setode munaveeretamisvõistlust vaatamas ja Liisu juures einestamas; teisipäeval toimus meil TÜRSi üldkoosolek, kus oli taas vähe inimesi, midagi tuleb ette võtta nende mitteaktiivsete liikmetega, turgutada neid kuidagi; õhta poole istusime Liisaga Toomemäel; kolmapäev tulin jala koolist koju, sest nii soe oli; saatsin Biku laulma; istusin Ati ees ja lugesin, nägin, kuidas üks noormees hüppas vette pommi, kaks korda; pidime Anniga korvi mängima, aga pall unustas kohale tulla; eile nägin ühte tuttavat nägu mööda jalutamas; käisime Katuga Toomkiriku tornides ja ajaloomuuseumis, hiljem käisin Katu uut kodu ka vaatamas; täna jalutasin Liisuga veidi, ta tegi mulle nippi. Liisu soovitusel üritan taas rohkem oma tegevusi siia üles märkida. See nagu rohkem minu stiil vist.
Päikese paistet!