Kui tihti ma tunnen, et mu pea võiks olla fotoaparaat. Teed silma pilgutades pildi ära ja siis pärast tuleb mingist otsast jäädvustus välja. Täna varahommikul koju jalutades oli mul taas see tunne. See meeletu lumi, mis alla sadas ja kõik ilu, mida kogu see valge tekitas, oli lihtsalt jäädvustamist väärt. Aga mul puudub pildistav pea. Ainult enda ajusoppi saan neid killukesi ära peita. Eks peab siis sellise lahendusega leppima. Oleks tahtnud veel pikalt jalutada, aga ilmselgelt pole kevad-sügissaapad lumes kõndimiseks. Mõtteid oli ohtralt peas. Seetõttu tekkis ka tungiv soov edasi jalutada, aga ei. Nii näriv tunne on sees. Pean ikka ja jälle tunnistama, et olen pehmo. Võiks rohkem oma soovide järgi käituda ja ületada ennast. Julgus teeks elu palju lihtsamaks. Nüüd ma heietan siin, selle asemel, et elu nautida.

Laulan vaikides.
Jalutasin just Liisu juurest koju. Sai temaga jutustatud ja keska klassiga seotud videosid vaadatud. Kell on iseenesest päris hiline või varane, oleneb millisest otsast vaadata, ning võiks arvata, et linn on uinunud, aga pole nii. Isegi pühapäeva öösel mitte. Algul ei jäänud mulle küll ühtegi hingelist tee peale, aga mingi hetk kostus ühe Narva maantee ühika juurest vägagi mehine röögatus. See veidi kohutas mu ära ja kiirendas sammu. Meele muutis rõõmsamaks pagariäri Sinilill hoonest tulevad magusad saiakese lõhnad. Tuli kumas ka läbi väikese küpsetusasutuse aknakese. Kui ma poleks Liisu juures nii palju šokolaadi söönud, oleks koputanud sinna aknale ja endale mõned värsked kaneelirullid või kohupiimakorbid palunud. Kõndisin mina aga edasi. Taksosid tiirutab ka hetkel päris palju. Pärmivabriku juures mürises üks suur kaubik ning kiisu tahtis üle tee minna. Mina tulin ikka ilusti koju ära. Mind ikks kummitavad aeg-ajalt mõtted, mis ei taha ära kaduda. Ei oska enam ise midagi arvata, kas see on hea või halb. Emaga sai ka eile arutatud, et inimesele on antud võime mõelda, kahjuks kiputakse ajutegevusega ülepingutama. Meil küll polnud teemaks minu isiklikud mõtted, pigem selline üleüldine teema. Päris huvitav oli arutada. Mõne koha pealt läksid minu arvamused küll ema omadest lahku, aga ta oskas minu jaoks vägagi hästi oma vaatenurga lahti selgitada. Tegelikult on igal ühel õigus oma arvamusele. Et selle mõtlemisega on nagu on.
Sannu palus oma blogis, et ma kirjutaks kolmest oma põhiprobleemist. Ma olen tükk aega mõelnud selle peale, et mida kirjutada ja mis on siis mu probleemid. Ja ma ei suutnud väga midagi tarka välja mõelda. Mitte, et ma probleemivaba inimene oleks, aga kui ma hakkasin mõtisklema ja arutlema endaga, siis kõik mu mured või asjad, mille üle kurdan, tunduvad nii pinnapealsed ja igapäevased. Teine külg on see, et ma üritan kõiges midagi positiivset leida, siis on elu ka kergem. Esialgu ma mõtlesin jah, et kirjutan, et mul pole muresid. Siis hakkasin mõtlema, et mis on need asjad, mille üle kurdan, siis tõesti oleks häbi need siin välja kirjutada. Kõik on ju lahendatavad!

Mul on hea meel, kui inimesed minu ümber on õnnelikud.

Šõška-mõška.
Mul oli plaanis juba pikemat aega kirjutada, aga ei kukkunud kuidagi välja. Mul oli isegi talvepäevade kirjeldamise jaoks pealkiri välja mõeldud. See selleks. Enam ei ole tuju vanu asju kirja panna. Ütlen ainult nii palju, et eelmise nädala kolmapäeval oli kellegi väljaheide meie trepikojas, reede-laupäev olid talvepäevad proviisorite ja keemikutega ning laupäeva õhtul Siki sünnipäevapidu. See nädal oli ristivastupidine eelmisega. Kool on juba rutiinseks muutunud. Midagi eriliselt märkimisväärset ei juhtunud. Meie eilne nagipidu jäi ka tagasihoidlikuks, aga ma ei kurda, sest aeg, mille Esimeses Nooruses veetsin, oli seda väärt. Mõnus oli hiljem jala tagant koju tulla. Koju jõudes oli riietel värske lõhn juures, põsed punetasid meeldivalt ja kogu kehas oli mõnus väsimus. Kuigi meel oli värskest ja kargest õhust veel erk, saabus peagi magus uni. Seetõttu ei tahaks veel talvest loobuda, aga hing ihkab siiski juba kevade, päikese ja soojuse järgi. Õnneks on täna päike väljas. Hea muusika mängib ja tuju on hea. Täna lähen maale. Nii mu mõttelõng taas otsa lõppeski.

Õnnelik on olla õnnelik.
Ma olen viimasel ajal lihtsalt heas tujus. Mulle meeldib see. Elu toob palju rohkem head siis minu juurde ka. Täna näiteks oli tavaline koolipäev. Aga mis mulle meelde jääb selles päevast. See, et ma saan taas oma kallite kursakatega taas loengutes uneleda ja numbrimängu mängida, et ma saan hommikul rääkida kõige halvemaid sõnu autos, kui ma nende välja ütlemiseks vajaduse leian, et me Liisaga sättisime ja koristasime TÜRSi ruumi hubasemaks, et me saime täna esmakordselt kasutada seda uut nagi, mille Robert sinna viis, et akna taga oli hommikul täiesti valge, et õues oli talvevõlumaa, et ma sain ennast poole tunniga suhteliselt erksaks magatud, et me saime autoga vene keelde, et meil oli täna esimene vene keele tund, et Mann käib minuga samas vene keeles, et ma sain Katuka ja Katrega mööda Toomemäge jalutada ja olla tunnistajaks, kui Katukas ületas esimest korda Inglisilla, et mulle ja Sannule tuli Šotimaalt ammuselt tuttavalt kiri, et Sannu tuli üli rõõmsana tantsutrennist koju, sest tal oli edukas tantsutrenn olnud, et me jalutasime kahekesi mööda udust Tartut nagu siil ja karu ning arutasime elu üle, et õhtul annavad mu sõbrad mulle tegevust ja jutustavad minuga msnis ja annavad mulle nõu ja kuulavad mu ära, et need vähesed kehvad hetked üle elada päevas ja olla edasi sama õnnelik nagu ma kogu päeva olla sain.

Tujurikkuja.
Tehnika ja mina ei sobi lihtsalt kokku.
Hetkel on see minu jaoks lihtsalt liiga morjendav.

Veere, veere päevakene...
Olen kolmapäevast saadik maal. Ma pole ammiu kirjutanud, sest ei oska. Ei oska oma mõtteid kirjapilti seada. Aga tahet on ja kui on juba tahet saab inimene kõigega edukalt hakkama. Suhelda tahaks. Olen nii tüdinud internetist. Tahaks inimesi näost näkku näha ja suhelda. Näha nende emotsioone. Mitte luua kujutluspilti, kuidas nad hetkel minuga räägiks. Õnneks algab esmaspäev uus semester. Võib olla olen veider, aga ootan seda juba. Ammu tegelt. Puhata on mõnus, aga kui see venima hakkab, siis ei jää ju puhkusest head mälestust. Leidsin koduarvutist head muusikat. Loomulikult jätsin just see kord oma arvuti Tartu. Nüüd pean mp3 abil selle sinna toimetama. Kahjuks mahtus mpkale ainult osa nendest väärt lauludest. Aga ma tulen järgmine nädalavahetus jälle koju ja siis saan järgmised lood edasi toimetada. Tegelt on hea, et vahe peal maale ära tulin. Olen siukse paraja jupi ajast siin. Nii paraja jupi, et mul ei jõua siin igav hakata. Onu Agul sai ka üle pika aja külas käidud. Ma ei suutnudki välja mõelda, millal see viimane kord oligi. Ejs see mõistus hakkab nüristuma juba vaikselt. Enam ei püsi meeles, mis vanusesse omadega jõudnud olen. Aga eks see ikka nii ole, et mingist vanusest kiputakse ennast nooremaks valetama. Temperatuuri mul ka pole, peaks ennast ikka lõpuks arsti mano ajama. Kaua ma hädaldan siin. Tantsida tahaks ja laulda ja südamest naerda...üldse palju asju tahaks. Peaks hetkel midagi palju targemat tegema, kui siin kirjutamine. Unistama kipun ka viimasel ajal liiga palju. Reaalne maailm on ju palju etem, sest see on reaalsem. Aeg planeerib ennast viimasel ajal kole kiiresti ja pikalt ette ära. Samas on aega nagu jaaku ning lõpuks ikka kirun, et midagi pole teha ja nii igav on. Kaks lauset tahtsin ka siia kirja panna:
Õ: "Visuaalne kuulmine!"
E: "Oi, ma näen silmata ka!"
Mulle meeldib olla omas veidras tujus, mis kodus olemine minus tekitab.
...veeri sinna, kus so veli. Sõõri sinna, kus so sõsar. Seal sind hellalt hoietasse.