Megakoolon.
Peaks mainima, et üksi kodus istumine ja pidevalt farmakoloogia lugemine tüütab teise päeva õhtuks ära. No ja mis täna (kolmas päev) enam loota on. Ainsaks lõbustuseks tänase päeava jooksul oli jalutuskäik postkontorisse ja tagasi. Loomulikult suutsin ajastada oma mineku nii, et ma vihma kätte jääks. Kuna kodust välja astudes veel ei sadanud, võtsin vihmavarju asemel päikeseprillid kaasa. Mõnus! No ja siis ma jalutasin koju. Vihmas. Ja tõdesin, et ma polegi tehtud suhkrust ja maasikavahust. Ju ma pole siis enam väike tüdruk. Koju jõudes olin tubli ja tegin endale tassikese sooja teed, mitte kuuma, sest ma kõrvetan alati keele ära. Postkontorisse läksin ma seetõttu, et neli kaarti mööda ilma laiali saata. Vaatab, kas keegi saadab mulle ka siis. Muhvide värk. Aga maasikaid sööks ma küll hea meelega hetel, aga ainult koduaiast korjatud või ka kellegi teise kodu aiast. Kaubamajas müüdi ja siis need lõhnasid nii isuäratavalt, aga mina põhimõtteliselt ei ostnud neid. Küll ma kodus söön, kui nad ükskord kasvama hakkavad. Ühe osa sarja vaatasin ka, aga nüüd pean enda kurvastuseks jälle õppima asuma. Vihmast päeva kõigile!

Ootus.