Kuhu see päev kadus?
Minu arvates võiks mõni päev olla pikem kui 24 tundi. Näiteks täna, kus ma mõtlesin lihtsalt jalad seinale visata ja lebotada. See läks nii kiiresti. Ma nagu ei jõudnud alustadagi lebotamist, kui ma juba lõpetama pidin. Selle asemel olin hoopis usin. Korrastasin oma farmakoloogia õppematerjale ja tegin tuutorikoolituse ülesande ära. Sarjast jõudsin vaadata vist vaid neli osa. Kogu aja keerlesid mul loomulikult peas mõtted, mida tuleks teha või mida tuleks tuleviks tegema hakata jne. Ilm on ka nii nutuseks kiskunud. Siuke melanhoolne on kohe olla. Pilvine ilm paneks nagu kogu maailma peale suruma. Homme pean laborisse ka minema, mida ma ei taha üldse teha. Ma lihtsalt ei saa seal midagi aru. Tahaks, et asi oleks minu jaoks ikka meeldiv ja põnev, aga hetkel on kõik vastupidi. Sess hakkab ka pihta, nii et muu kõik jääb soiku. Suviseid tööplaane peaks ka hakkama kindlamaks tegema, et kõik ei oleks lihtsalt plaan minu jaoks. Noor inimene ei ole üldse lihtne olla. Nii mitmel rindel peab tegutsema, et see päev võiks ikka pikem olla. Tahaks puhata ja mängida, kodu, päikest ja heinamaad. Ei tea sedagi, millal saab maale muru niitma minna. Kohutavalt tahaks. Ja puid vedada. Oh jah, sess alles algab ju. Mis minust nii veel saab?

Ootus.