Flavoniodid!
Kaks viimast nädalavahetust olen veetnud voodis koos oma meelsate kaaslastega. Eelmine nädal siis vastavalt farmkeemia ja nüüd farmakognoosia. Kohati tekib tunne, et ma ei oma enam sotsiaalelu. Kaks päeva pole päikese valgust minu silmad näinud, sest tean, et õue minnes kaotan aega. Kuidas üldse enam ei viitsi. Täiesti siiralt. Nii paningi õppimisele tänaseks punkti päikesekollaste flavonoidide lugemisega. Olen meeletult väsinud, aga tean, et und ikkagi ei tule. Jube tüütu. Nüüd tundus heaks vahelduseks tulla siia ja kirjutada. Eile ma lugesin ühte blogi ja see on minu jaoks ikka nii huvitavalt kirjutatud aeg-ajalt. Tahaks teine kord isegi midagi taolist välja mõelda. Mind on tegelt ikka huvitanud, millest inmesed mõtlevad. Millest nad mõtlevad, kui nad on omaette, kui nad ei pea süvenema vestlusesse või kuulama loengut. Tahaks reisida. Tahaks näha kõik maailma paiku. Mägesid, kärestikke, randasid, järvi, metsi, põlde, maju. Kõike. Aga ma tean ennast ja ma tean, et ma ei lähe. Olen liiga turvaline inimene, kes tahaks, et kõik oleks korras ja korraldatud. Paigas. Naljakas, ma oleks nagu iseendas kinni. Iseendaga vastuolus. Olen täna üksi korteris. Olen vist juba päris ära harjunud, et siin on ikka teisi veel. Hubasem on. Tahaks jalutada. Päikeselise ilmaga sügiseses Tartus. Viimasel ajal ei leia selle jaoks üldse aega. Viimasel ajal on üldse nii paljule vaja mõelda, et lihtsalt mõtlemisaega nagu väga polegi. Midagi põnevat võiks juhtuda. Midagi, mis turgutak üles. Sombune sügis on mind päris loiuks muutnud. Ma võiks juba elukutseliseks magajaks hakata, kui ma vaid nii tihti õppima ei peaks.Tore on tarkusi ammutada, aga see võiks kuidagi kergemini käia. Ah, mis ma siin ikka enam. Jutt sai otsa.