Mis vihmase ilmaga ikka muud teha on?
Olen maal, Kaiu-kodus.
Möödas on jaanid ja oleks aeg teha väike kokkuvõte möödunud päevadest.
Neljapäeval saabusime kodumaile. Olin nii väsinud, et ei rääkinud eriliselt palju, mida mu ema küll ootas. Keerasin kohe voodisse kerra ja suikusin. Unes nägin, et vastasin telefonile ja Siimu küsis, millal ma neile lähen, hiljem tuli välja, et sellise unenäo põhjuseks oli Siki kõne, millele ma omast arust vastasin, kuid see juhtus vaid minu vaimusilmas. Järgmisele Siki kõnele ma siiski vastasin ning peagi liikusimegi tema poole, et avada kuurihooaeg. Vaatasime mingisugust Pükste õekonna filmi vms ja uinusime mugavates reformikates Siki pulmasviidis.
Reedel aitasin emmet üheksanda klassi lõpetamisel koolis. Enesetunne oli kuidagi kehv ja oma elus esimest korda suutsin ma suvel hageks jääda.
Laupäev mööduski vedeledes ja telekanaleid tappes. Mul pole ammu nii igav olnud. Rapla lõpuaktused jäid minu jaoks vahele, samuti õhtune kokandusklubi kokkutulek Eidaperes. Õnneks õhtul aitasid emme ja Margit mu igavust leevendada Eestimaa mänguga. Samas see tõestas, et ma olen ikka suhteliselt rumal, ma ei tea ikka mitte midagi.
Pühapäev oli mul juba parem ja õhtuks, peale mõnusat saunas käimist, ajasin end välja. Jalutasime Sikiga Kaiu. Vaatasime üle Kaiu jaanitule. Külastasime Maarjat. Külastasime Mailet. Külastasime Annikat. Vaatasime uuesti üle Kaiu jaanitule. Saime kokku Maarja ja Janikaga. Vaatasime veel kord üle Kaiu jaanitule. Siki lõi penalteid. Läksime koju ära. Õhtu jooksul suutsime järgnevaks päevaks plaanid ära teha. Kaiu jaanituli oli masendav.
Esmaspäeva hommikul tekkis tunne, et meie plaan jääb täitmata, kui me just paati ei muretse. Terve aasta vesi tuli vist alla. Siiski siiski õhtuks tuli päike välja, meie Sikiga istusime vihmajopedes ratastele ja hakkasime Kehtna poole sõtkuma. Loomulikult suutsin jalgratta sõiduks valida kõige valemad püksid-teksad. Ma enam ei suutnud nendega edasi liikuda ja otsustasin need vahetada Siki kummist vihmapükste vastu. Jäime siis teeäärde seisma ja vaatasime ega ühtegi autot ei tule, aga just üks kihutas meie suunas. Ootasime siis et see mööda läheks, autot juhtis Eiks, kes meid väga lolli näoga vaatama jäi. Esimese hooga põrutas meis mööda, aga otsustas siiski tagasi pöörata, et meiega paar sõna vahetada. Ta siis liikus edasi, mina vahetasin püksid lõpuks ära. Kohe kergem oli. Pean tunnistama, et olen vanaks ja põduraks jäänud. Kõige magusama tee osa peal hakkasid minu põlved otsi andma. Hambad ristis väntasin end ikkagi Metsaääre külasse ära, samas kui Siki vilet lüües nii muu seas kohale veeres. Sihtpunktis käis juba vilgas jaanitähistamine. Lõime absurdsete laulude taustal tantsu. Sealt edasi liikusime Kumma külla, täpselt õigel ajal hakkasime liikuma, nimelt algas just siis vihmasadu. Nägime Kaisat. Perekond Praatsud tulid meile siis järgi ja mugavalt tagaistmel molutades jõudsime Männitukka. Uni oli oi kui magus.
Täna tuleb juba järgmise aasta jagu vett alla ja istun mõnusalt toas.
Maal on nii mõnus olla. Linnukesed sädistavad, kädistavad ja piiksuvad. Maasikad on valmis. Haavapuud sahistavad tuules. Nii rahulik on kõik ja mõtted saab selgeks.
Täna on plaanis lugeda. Üldse loodan suvel palju lugeda, eks näis, kas see mul nii välja ka kukub. Hakkan siia ka märkima, kui mõni lõpuni saadud. Endalgi hea vaadata hiljem.
Muusikaks: Külalised, Corinne Bailey Rae, varsti Dagö viimane plaat.
Rahulolu!