Teisipäeva õhtu ei kujunenud siiski nii, nagu mina seda ootasin. Plaanis oli vaikne õhtu kodus. Mingil määral pidas see paika. Nimelt alguse poole saigi koos Liisuga istutud ja veini joodud ja ilmaasju arutatud. Sannu aga kutsus meid muudkui linna peale. Kui olime oma pudelikese tühjendanud, täitsime Sannukese soovi. Nemad tulid siis Priiduga meile vastu. Esimesena külastasime kohta nimega Illegard. Seda hakati suhteliselt kohe sulgema ja leidsime Liisuga, et peaks mujale liikuma. Järgmiseks osutus Zavood(ma ei ole õigekirjas kindel), kus hakati meile kohe ukse peal üht noormeest maha ärima. Antsime oma pakkumise ja meie poole lubati tagasi pöörduda, kui kõrgemaid pakkumisi ei leita. Kahjuks lahkusime üsna varsti, sest koht oli liigagi ülerahvastatud. Nii ei saanudki me teada, kas oleks Tomi endale saanud. Viimaseks külastusasutuseks jäi meil Statoil ja sealt oli minek kodu poole. Mina olin juba väsinud ja vajusin oma koikusse, aga Sannu ja Liisu hakkasid ratekaid tegema ja mind kiusama. Nende magamaminekut mina enam ei mäleta.
Kolmapäeva hommik algas sellega, et Sannu magas sisse. Kui tuli meie koolimineku aeg, tegi temagi sama, kuigi ta oli päev läbi küllaltki vässu. Õhtul läksime üllatavalt vara magama. Kõige varasem aeg Tartus üldse.
Neljapäevaks olin ma suutnud jälle haigestuda. Õhtuks oli plaanitud Illuka külastamine, sest sissepääs oli ju tasuta. Kuna mina olin pealesundija olnud kogu nädala, siis tundsin kohustust ja vastutust ennast siiski kohale vedada. Ega ma kaua vastu pidanud. Suhteliselt kehv oli see tervis ikkagi. Sannu ja Liisu aga pidasid taaskord kõvasti pikemalt vastu kui mina.
Reedel oli anatoomia praks ja saime näha päris preparaate. Ei oskagi oma seisukohta siin juures välja tuua. Esmakordselt sõitsime nii varakult kodu poole. Õhtuplaanideks olid Kaisa ja Poku sünnipäevapeod. Mõlemal sai käidud. Kahjuks ajas teadmine, et järgmine päev tuleb varakult tõusta ja laulda päev läbi, mind varem koju, kui oleks tahtnud. Olemine läks just siis lõbusaks.
Laupäev siis koorilaager. Õhtul tädi Ene juubel. Nii meeldiv on oma sugulasi näha.
Täna on pühapäev, millest poole ma amagasin maha ja ülejäänud poole tõbitsesin.
Ongi sellest nädalast kõik!

Täna oli nii ilus sügisene päev. Hommik tuli taaskord liiga vara, sest õhtud venivad miskipärast pikaks. Aga polnud hullu. Sain ilusti ärgatud ja kooli poole viisid minu jalakesed mind. Täna oli ainult keemia praktikum. Tegime katset. Nii kipa! Mulle meeldib, sedasi saab asjadest parema ülevaate. Tunnikaga oli veits jama, suutsin sinna ikka igast tarkust sisse kirjutada, kahjuks ei pidanud see kõik paika. Lõuna paiku otsustasin minna Lõunakeskusesse poode uurima. Pole midagi asjalikku seal ja tulin sama targalt tagasi. Ainus hea oli, et sain jalutada mööda ilusaid värvilisi puid ja nautida selged taevast ja kuuma sügispäikest. Täna olen juba tervem ka.
Nüüd on õhtu käes ja olen hetkel üksi. Sannul on rebaste pidu ja rets. Liisu tuleb vartsi. Käisin hetke piilumas ka, mis need vanema kursuse omad haridusteaduskonna rebastega tegid. Täna on ikka väga väärt ilm jalutamiseks. Taevas on nii selge ja täiskuu paistis nii kaunilt. Mulle ikka väga meeldib Tartus. Eriti sellistel hetkedel. Kõik tundub nii käe-jala juures olevat, aga siiski pole nii häirivalt lähedal, et tunneks ennast suletud ruumis. Üle silla jalutada on kõikse parem, eriti kui hea muusika kõrvus. Hetkel on lemmikuks Coldplay-Fix You. Peaks selle endale mp3 tõmbama.
Ma ikka väga põen selle tõttu, et ma oma retsimisest ilma jään. Nagu jääks osa uude kohta sisseelamisest puudu. Kahju! Aga ma südamest loodan, et Itaalia reis selle korvab. Kooriga tuleks ikka ka korralikult viimane kooskäimine läbi elada. Siis saab küll see eluetapp läbi. Peale seda enam ei jõua. Kõik ei ole nii roosiline nagu esmapilgul paista võib.

"Kaks tüdrukut lähevad puiestee tänaval..." sellise loo saatel sunnib Sannu mind uut postitust kirjutama. Ei oskagi kohe kuskilt alustada või midagi öelda. Unetsükkel on veits paigast ära. Homme on mul esimene töö. Keemia praktikas on tunnikas. Tänase järgi võin öelda, et ma ei oska enam õppida.
No olgu ma siis kirjutan sealt kust eelmine kord pooleli jäi. Kadi-Moi! tuli külla, Liisu ka. Istusime veits meil ja rääkisime juttu. Edasi liikusime Narvamnt 89 ühikasse, kus ootas meid mu kursaüde Liisa. Teised külalised just lahkusid kui meie kohale jõudsime. Pole hullu. Kutsusime ise siis rahvast juurde, esialgu Siim ja siis Ott. Lõpuks jõudis ka Sannu oma tutvumispeolt meite sekka. Nii me siis istusime ja vestlesime, kuni leidsime, et oleks aeg koju minna. Mida me ka tegime. Hommikul saatsin Kadi viisakalt ära ja magasin ise edasi. Anatoomias näidati päris preparaate. Jei! Mulle meeldib siuke asjalik värk. Õhtuks sõitsime jälle koju. Seekord õiget teed pidi. Laupäeva magasin maha ja olin tubli ning õppisin. Poole ööni kleepisin ja allkirjastasin fotosid ka. Pühapäev saabusime tagasi Tartumaile. Onu Meelis käis ka objekti üle vaatamas. Nägin meie korteri omaniku ka ära. Ning tema armsa väikse Karli. Hea on varakult Tartu jõuda, saime oma nädala sisseostud ka sama päev tehtud.
Täna või siis tegelt juba eile oli koolipäev. Termodünaamika sai läbi ja algasid lahused. Aga miskipärast ei saanud ma aru muutusest. Ühed segased kõlavad nad mõlemad. Tantsima ei läinudki, sest tervis veits kahtlane. Sannu sunnib küüslauku ja meega piima peale. ja olengi ringiga tagasi alguses.
Räägiks midagi veel!?!?
Imelik, inimese peas on mõtted, mida tahaks kuidagi väljutada, aga ei oska või ei taha või ei julge. Ei saagi täpselt aru, milline väljend oleks õige. Teine asi on tahtmiste ja soovidega. Ah mul sai jutt otsa. Oleks võist aeg põhku keerata!
"...ilusad tüdrukud, silmad täis tuld."

Meil oli teisipäev tutvumisõhtu.Ma ei tea, kui palju me tutvumisega tegelesime, aga nalja sai ikkagi. Pidu iseenesest ei olnud just kõige vingem, millel käinud. Tegelt oli see kõvasti alla keskmise, aga me peame järgmine aasta rebastele parema tegema. Kui rebastest rääkida, siis mina jään oma retsimisest ilma, sest ma olen siis Itaalias ju. Aga tagasi peo juurde. Otsisime siis seda kohta, kuhu pidime minema ja kartsime, et oleme lootusetult hiljaks jäänud. Kohale jõudnud, saime üllatuse osaliseks, nimelt oli esimeselt kursuselt platsis ainult Katrin ja sel hetkel siis ka juba mina koos Liisu ja Katiga. No eks vaikselt tilkus rahvast juurde ja siis meid üritati veits tuttavamaks saada. Seisime ringis ja pidime oma nime ütlema ja kahe eelneva inimese nime ka. Siis jaotati rebased kolmeks grupiks ja tehti meile viktoriini, mille tulemusi me ei saanudki teada. Siis tehti meile veel mingi joomisvõistlus, mille tõttu toimus minu selle õhtu tipphetk. Meie võistkonnas oli paar autojuhti ja üks põgenes lihtsalt ära ja mina olin üks nendest, kes pidi topelt jooma. See ei olnud hea. Siis me kuulasime õues veel vanemate kursuste tudengite tarka juttu ja saime Katiga teada, et meie keemia praktika õppejõud on parem ja seega olime õnnelikud. Keell hakkas südaõõle lähenema ja otsustasime Atlantisesse minna, kuni tasuta sisse saab. Saimegi ja tantsisime seal siis kuni kinni panemiseni. Mõned meist kadusid kiiremini ära, aga Mina taaskord koos Liisu ja Katiga pidasime lõpuni vastu. Nägime Onu Raivot ka tantsu vihtumas. Hakkasime siis koju minema. Silla peal liitusid meie kõrgusekartmisejutuga Oliver ja Jaan, kes siis kohe meid enda poole kutsusid. Liisu oli nõus ja kuna me ei julgenud teda üksi lasta, vedasime end ka kohale. Seal siis istusime veits ja rääkisime ja lõpuks otsustasime Katiga siiski kodu poole tulema hakata. Kati luksus terve tee ja mina lohistasin jalgu terve tee, sest mul olid suht õhtu otsa kummikud jalas olnud ja need hõõrusid, isegi tantsitud sain nendega. Koju jõudsin viieks ja hommikul magasin sügavalt. Sannu kooliminekut ei kuulnud ka sugugi. Kolmapäev vedasime end ikka kooli. Õhtul oli veel rahvatants ka, mul oleks vaja tantsupartnerit. Ja siis hakkasin veel ladina keelt ka õppima. Kõike ikka õpitud ei saanud. Täna magasin sisse, sest suutsin vale äratuskellaaja panna. Aga ma jõudsin ikkagi õigeks ajaks. Nüüd istun üksi kodus, sest täna on Sannu kord tutvumispidutseda. Loodan, et tal on etem, kui meil, sest nedne pidupaik asub kaugemal ja sealt Ati jalutada on vist veits tülikas. Kadi-Moi! tuleb ka hiljem meile, pakume talle öömaja. Ja Liisu lubas ka läbi tulla. Järgmine nädal saan ehk Mariga ka lõpuks kokku, loodan.

Taaskord reedene päev ja tee viib meid Kaiu kodu poole. Loomulikult pidin ikka enne loengus ka käima, milleks oli anatoomia praktika ja me saime luid näppida. Sõit oli meil Sannuga päris lõbus. Märksõnad: Kamari poole suunav kurv, Viljandi mnt., Türi konsumi wc. Nädalavahetuseks koju minemise üks põhjus oli kartulikorjamine. Kui meie kohale jõudsime, oli nope juba alanud. Meie saime osa vaid kümnest põgusast vaost. Viimased vaod sai tühjendatud suhteliselt hämaras, kuid see-eest ei pidanud me laupäev enam sellega tegelema.
Igatsesin oma välivoodit taga!
Laupäeva õhtul sai suund võetud Riina juurde, nimelt tema 20. juubelit tähistama. Pidu oli maru ja ikka üks korralik pidu. Sai nähtud uusi ja juba tuttavaid nägusi. Seltskond oli väga viis! Ma ei hakka üksikasjdesse süvenema, aga on mida mäletada ja tulevikus muigega meenutada. Riina, Sa oled kullakallis ja veel sünnipäeva tervitusi Sulle!

Nüüd oleme jälle omadega Tartus ja seisame silmitsi täiskasvanute elu raske reaalsusega, et kõik polegi nii roosiline kui algul paista võib. Aga koos elame üle ja saame hakkama.

Ülikool?!?! Hetkel ei tundu siin midagi keerulist olevat. Päev iseenesest möödub kiiresti, kuigi mõni loeng kipub venima. Ei tea, mis värk on, aga meesõppejõud räägivad palju huvitavamalt. Isegi füüsikaline keemia on Juhaga huvitav, kuigi midagi aru ei saa. Üldiselt muuks tegevuseks aega polegi või siis olen nii vässu, et midagi teha. Teisipäev oli mul vaba päev! Magasin hommikul une täis, koristasin, käisin linna peal ostlemas, külastasin juuksurit (kahjuks ei saanud juuksuriproua päris hästi aru, mis minu soengu soov on ja seetõttu pole ma tulemusega eriti rahul), ostlesin veel, tegin süüa ja kudusin. Kõlab juba nagu mingi pensionär!
Eile see-eest pidi jälle loengute vahet jooksma. Aga õnneks oli eilne siuke naljakas päev nagu 1. aprill juba. Kõik algas sellest, et statistilise analüüsi praktika oli nii igav ja venis nii palju ja Leenu tundub selle õppejõu kõrval parim õpetaja maailmas. Ja siis see algas, suutsin ühe pirni maha panna ja me Liisuga lihtsalt kõkutasime tükk aega, sest aega meil oli küllaga. Järgmine loeng oli esmakordne ja seetõttu soovis õppejõud meile tutvustada akadeemilisi viisakusnõudeid, kus ta tõi väga palju humoorikaid näiteid ja nii me pidime jälle naerma. Ah jah enne seda loengut näitas Liisu mulle ühte kirja, mille me eelmine aasta eesti keele tunnis kirjutasime. See tõi meile taaskord muige näole ja naer purskus rõõmuga välja. Sai Liisule ka ühtteist südame pealt ära räägitud. Hiljem käisime veel raamatukogus. Seal on nii äge laenutusautomaat!
Jalutasin lõpuks kodu poole ja nii hea rahulik ja õnnis oli olla. Mingi veider muie oli näos ja vastutulijatele võis see imelikki paista, kui nad üldse mind tähele panid.
Saime pildi kätte!
Algne plaan oli Mari juurde minna, aga meie uimerdamise tõttu jäi see ära. Veetsime siis ajakese hoopis kodus. Naeruselt, õdusalt ja vabameelselt!
Mulle meeldib Tartu!

Ma ei uinu täna enne, kui mu uus msn on end kohale installeerinud, et ma saaksin müksamisi saata teistele. Samas ma juba ootan põnevusega, et oma uues voodis magada. See saab üks põnev kogemus olema. Eks ma hiljem jagan teistegagi. Mida mul veel tarka oleks öelda? Praegult oleks teistele haige vaatepilt-mina ja Sannu istume diivanil, mõlemal läpakad süles ja muudkui trükivad. Naerma ajav, minu jaoks eriti. Eriti hetkel kui me oleme õhtu otsa taadut meelde tuletanud. Sannu vist kirjutab minu laused ülesse, aga ma pole kindel. Eks ma hiljem loen siis. Homme pean vara ärkama, uskuge või mitte aga ma pean kooli minema. Sannu vana ahv saab aga lõunani magada. Täna kuulsin Rapla ühikast üht-teist ja väikene igatsus tekkis minus, aga see periood on ju ikkagist läbi. Siin kohal mainiks, et paremat korterikaaslast pole, kui seda on Sannu. Ta lihtśalt istub seal ja ajab mind naerma, mitte midagi tehes. Üks õhtu kutsus ta mind persepeaks. Teistele võib tunduda see kohatu, aga mitte minule. Mulle pakub see nalja! Muide me oleme Tartus. Vahel tuleb see mulle endalegi üllatusena meelde. Kõik segavad mu mõtet koguaeg, nii, et ma jätan hetkel katki!

Eelmine jutt jäigi poolikuks! Mis teha?!?! Edasi rääkida pole seda enam mõtet- emotsioonid pole nii värsked ja võib-olla ongi parem, kui jääb meie teada, mis juhtus.
See on aga kindel, et suvi sai läbi. Algas kool, see aasta ülikool!

Elame Sannuga korteris, meil on nüüd täitsa oma Tartu kodu. Endale pole küll veel kohale jõudnud, et näe vot nii ongi.

Naljakas, kui blogi lahti tegin, oli suur kirjutamise tuhin, aga nüüd enam pole. Tähendab pole tuju kirjutada läbielatud sündmusi. Aga kirjutaks hoopis lihtsalt nii sama, kõigest.
Seda ma aga ei julge!

Nii tore on aeg-ajalt avastada, et mul on nii palju kalleid inimesi.