Vihane vihm ja uskumatu udu.
Ma muretsen viimasel ajal nii palju. Ja need põhujsed tunduvad kõik nii tühised. Ikka ma muretsen. Mulle võiks diagnoosida kroonilise muretsemise. Elus on liiga palju materiaalset. Liiga palju tegusid, mis on kohustuslikud. Mis tuleb ära teha... Siis vahel tekibki tunne, et kõik hea, mis südame soojaks teeb kaob selle taustal ära. Tahaks, et oleks soe. Saaks murule pikali visata, vaadata taevas mööduvaid pilvi ja et kasvõi hetkeks oleks kõik mõtted peast läinud. Oleks ainult see üks hetk, mitte midagi muud.