Baikal.
Homme ma lähen poodi. Kui ma sealt "Baikalit" leian, siis ma ostan selle endale ja hakkan seda jooma. Ehk stimuleerib mu vaimset võimekust. Vana hea eleuterokokk. Kui ma suudan ennast kokku võtta, siis lähen raamatukokku ka. Õppima. Ma olen nohik. Mul pole küll prille ega muid vajalikke asju, et nohik välja näha, aga ma õpin. Hetkel küll mitte. Täna ma olin tublim kui eile ja eile olin ma tublim kui üleeile, no ja üleeile olin ma tublim kui üleüleeile. Loodetavasti olen ma homme tublim kui täna ja ülehomme tublim kui homme ja no üleülehomme pean ma ikka hirmus tubli olema. Tegelt mul pole veel kohale jõudnud, et eksamiks õpin. Nagu niisama loen siin päev läbi droogide toimeaineid ja neid sisasaldavaid taimi. Loomulikult on kõik väga hea, päris uhke oleks seda kõike reaalselt teada, aga mu pea on vist prügikast ja targad asjad sinna sisse püsima ei taha jääda, kui siis ainult flavonoidide jaotus. Muidu see on alles esimene eksam, algus. Järgmine nädal võib siit lugeda suuri teadmisi keemia kohta. Väiksed alkaloidide samastamised ja asjad. Ma ei tea, kas see tuleneb õppimisest või uuest aastast, aga viimasel ajal näen igast põnevaid unenägusid. Kaktustest moodustunud kollid, kes muutuvad väikesteks poisteks, kui nad sind taga ajavad ning ainus võimalus koll hävitada on käsi ta kõhu peale panna. Ma tean olen kangelanna. Või siis hobuseks muudetud armastatu, keda terve unenäo taga otsid, et ta siis tagasi inimeseks muuta. Põnev. Peakski uut und vaatama minema. Ma polnud täna päev läbi mitte kellegagi rääkinud. Alles õhtul msnis sai mõned laused vahetatud. Päeval, kui ma just ei õppinud, rääkisin iseendaga. Nagu mõttes, mitte valjult. Oma häält olen täna kasutanud ainult selleks, et mõnele laulule kaasa ümiseda. Siuke ma siis hetkel olen. No-lifer. Hellyeah!