Veeesjolõi.
Nädalavahetus möödus lustlikult. Juba neljapäeval algas meie tee Sannuga kodu poole. Hääletama minnes, kohtasime ühte superstaari. Sattusime sellest päris elevusse. Suutsime autojuhtide peale paari minutiga päris kurjaks saada, missest et saime ikkagi vähem kui kümne minutiga peale. Mingid ärikad olid taas. Kuulasid Ramsteini ja viisid meid ilusti Tallinnasse ära. Linnas liiklemisega läks ka kergelt, sest Eiks korjas meid peale. Mõningate poepeatustega jõudsimegi Sütiste teele. Taadu kostitas meid Siki tehtud toiduga, mille kõrvale mekkisime veits veini. Ega meil polnudki väga aega raisata, tuli hakata ju kontserdile liikuma. Oi, see oli ka lustlik. Hea uus bänd, hea vana bänd ja palju mälestusi ning lõpuks mitte midagi ütlev bänd, kus liikmete sugu oli peale vaadates raske tuvastada. Korteris jutustasime veel nii sama. Selleks ajaks oli Siki ka juba seal. Siki kass tegi öö läbi jõu- ja ilunumbreid minu peal, nii oli hommikul tukk kõvasti silmas. Aga ärkama pidi, sest Siki tuli Raplasse sõidueksamile viia. Nii algas me tee lähemale kodule. Siki sai eksami tehtud ja meie endale uued pokaalid. Koju ma ikka veel ei läinud. Läksin hoopis Praatsude juurde. Pärast käisime kiisusid ka söötmas. Lõpuks koju jõudnud, hakkasin tubliks. Hakkasin süüa tegema ja värki. Sain teada, et meil on keldris nahkhiir. Ristisime ta Leonardoks. Õnneks ma temaga ei kohtunud. Õhtul käisime jälle Praatsude pool, et Siki lube leotada. Georgi vaatasime ühiselt. Laupäev möödus ruttu. Õhtul läksime Getu sünnale, mis venis loomulikult pikale, nii sai ka pühapäev suht maha magatud. Pühapäev nautisin veel kodusolemist. Meelas on ikka aeg-ajalt seal käia ja näha-kuulda, mis nad teevad ka mul seal. Õde viskas mind Mäosse ära ja nii ma bussika Tartu tagasi loksusin. Biku tuli mu poole staare vaatama ja Tartuelu liikus taas omasoodu edasi. Nüüd ooatn pidu! Lob!

Õppimine on ..............

Meelad mälestused.
Olen juba mitmendat õhtut ja päeva üksi ja suht jama on. Nii mõnus kui siin Sannu ja Tuuli ringi tuiskavad ja korterisse elu sisse toovad. Nüüd olen üksi ja suurest igavusest mõtlen jälle. Igast asju mõtlen välja. Head ja halba. Vahel mõtlen üle, vahel mõtlen alla. Bikuga arutades tulevad igast vanad asjad meelde, mis on kohati päris meelad. Olid ajad, olid majad. Tegelt tahaks maale. Pole ammu käinud. Juba reedel saab sinna. Enne väike sissepõige Tallinnasse. Torti on mul ka ikka veel kapis. Ise ei taha seda vaadatagi enam. Nii magus ei saa üks tort olla lihtsalt. Tulge sööge see ära! Oh, jah...

Flavoniodid!
Kaks viimast nädalavahetust olen veetnud voodis koos oma meelsate kaaslastega. Eelmine nädal siis vastavalt farmkeemia ja nüüd farmakognoosia. Kohati tekib tunne, et ma ei oma enam sotsiaalelu. Kaks päeva pole päikese valgust minu silmad näinud, sest tean, et õue minnes kaotan aega. Kuidas üldse enam ei viitsi. Täiesti siiralt. Nii paningi õppimisele tänaseks punkti päikesekollaste flavonoidide lugemisega. Olen meeletult väsinud, aga tean, et und ikkagi ei tule. Jube tüütu. Nüüd tundus heaks vahelduseks tulla siia ja kirjutada. Eile ma lugesin ühte blogi ja see on minu jaoks ikka nii huvitavalt kirjutatud aeg-ajalt. Tahaks teine kord isegi midagi taolist välja mõelda. Mind on tegelt ikka huvitanud, millest inmesed mõtlevad. Millest nad mõtlevad, kui nad on omaette, kui nad ei pea süvenema vestlusesse või kuulama loengut. Tahaks reisida. Tahaks näha kõik maailma paiku. Mägesid, kärestikke, randasid, järvi, metsi, põlde, maju. Kõike. Aga ma tean ennast ja ma tean, et ma ei lähe. Olen liiga turvaline inimene, kes tahaks, et kõik oleks korras ja korraldatud. Paigas. Naljakas, ma oleks nagu iseendas kinni. Iseendaga vastuolus. Olen täna üksi korteris. Olen vist juba päris ära harjunud, et siin on ikka teisi veel. Hubasem on. Tahaks jalutada. Päikeselise ilmaga sügiseses Tartus. Viimasel ajal ei leia selle jaoks üldse aega. Viimasel ajal on üldse nii paljule vaja mõelda, et lihtsalt mõtlemisaega nagu väga polegi. Midagi põnevat võiks juhtuda. Midagi, mis turgutak üles. Sombune sügis on mind päris loiuks muutnud. Ma võiks juba elukutseliseks magajaks hakata, kui ma vaid nii tihti õppima ei peaks.Tore on tarkusi ammutada, aga see võiks kuidagi kergemini käia. Ah, mis ma siin ikka enam. Jutt sai otsa.