Päikest ja vihma korraga.
Olen omadega maal. Mõnus on. Hetketi on igav, aga eks siis tuleb endale tegevust otsida. Kaks päeva olin täitsa üksi kodus. No õhtuks tulid ikka teised koju, aga päeval olin üksi. Tegelesin mittemillegi tegemisega. Täiesti kohutav, kuidas lõpuks ära tüütas. Rahu ja vaikust on aeg-ajalt vaja, aga minu limiit saab kiiresti täis ja siis tahaks taas tegutseda ja suhelda. Eile õhtul tõi põnevust veidi see, et käisime Sannu ja Siimuga Eiksil lennujaamas vastas. Sai välja natukeseks. Täna ma olin aga tubli. Lõikasin, tõmbasin, kaevasin ja vedasin. Emme lillepeenrad on nüüd sügiseselt korras. Kogu selle aja ma mõtlsin, kuidas mul on kunagi oma aiake, kus kasvatan aedvilju, lilli, puid ja põõsaid ning kuidas ma siis muudkui toimetan nendega. Nii mõnus. Naljakas, kuidas väiksena ei viitsinud kunagi siukseid asju teha. Nüüd võtaks vabatahtlikult reha kätte ja kukuks lehti riisuma, kui neid vaid piisavalt oleks juba. Hea üllatuse tegi mulle täna Keidu, kes helistas mulle. Ta on ikka nii tore mul. Nüüd lähen viin pesu kuivama ja vaatab, mis veel teha saab. Muidu on ilm ilus. Lehed sillerdavad päikesepaistel. Kohati tuleb kuskilt vihma ka, aga sellest ma ei saa aru, kust ta tuleb, sest taevas on selge. Naljane!