Sõstra talu.
Kuskil põldude ja metsade vahel, kus naabermajas elab Vovka, asub (Musta)Sõstra talu. Päeval paistab seal soe suvepäike. Parmud põrisevad ringi ja tekitavad jalale kolmanda põlve. Põlde täidavad maasikad, mis maitsevad nii hääd. Eriti kui need katavad vahukooretorti, mida saab süüa täiesti tavalisel laupäeva hommikul. Mööda puid rändab kass, kes on auga ära teeninud nime Orav. Uksel tuleb vastu koer, kes on sama sõbralik kui ülejäänud selle maja elanikud. Mõned teepikkused eemal on järv, kus leiab palavuse eest jahutust. Saab ujuda nii konna kui koera või tekitada meeletuid tsunaamisid. Eriti mõnusad on aga õhtud. Kui mööda taevast hiilivad ligi äikesepilved. Istuda vana pingi peal ja jälgida lähenevat tormi. Enne vihmapiiskade langemist kuulata äsja üllitatud luuletusi või novelle või müristamisele vastukajavat kitarrimängu. Enne magamaminekut süüa veel üks tugev taldriku täis piimariisisuppi ning siis heita pilvpehmele voodile ja suikuda nahkhiirte hüüete taustal magama. Võib tunduda, et see koht on liiga müstiline, et eksisteerida, aga mina olen seal viibinud. Kunagi lähen sinna kindlasti tagasi.