Märtsi jänes.
On paras iroonia jalutada mööda hommikust Tartut üksi koju. Nagu aroonimahl, mis on hinnasildil teise hinnaga kui pudeli peal. Eriti mööda uut silda, kui politseiauto sõidab sinust mööda ja ei tee teist nägugi. Või siis Pika tänava alguses olev politseiauto, mis ei märka mind mööda vongerdamas. Kell on viie minuti pärast pool ükskõik. Sõin ilmselgelt liiga palju ananassi täna. Eks meil oli Keiduga diil. Tema rikkus oma, mina oma. Nüüd kuulan Saosini ja igatsen Sannut, sest keegi ei pununud mulle täna tuka sisse punupatsi, kuigi ma nii väga tahtsin. Ise ei saanud hakkama. Sulle asendajat leida on võimatu. Igatsen Sind! Vähemalt suutsin täna kokku heita siniste prillidega noormehe ja punaste prillidega neiu. Pikka iga neile! Ja nemad veel arvasid, et mina oled neist vanem. Oh!