Tere!
Otsustasin oma blogi teha ümber õpingublogiks. Täna on minu intensiivse keemia õppimise teine päev. Materjali on läbitud oma jagu ja "So you think you can dance" kolmas hooaeg sai ka läb vaadatud. Olen kirunud päev läbi, et õppimine on jama. Ei hakkaks kirjutama neid mahlakamaid sõnu selle kohta. No tegelt on ju keemia põnev ja huvitav, aga kui loed ja loed ja meelde midagi ei jää, siis ajab kopsu üle maksa küll, kuigi ma ei tea kuidas see anatoomiliselt võimalik on. Õppimise kõrval, nagu juba öeldud sai, tegelen ma ka muude tegevustega. Internet on hetkel mu parimaid kaaslasi. Toitumine tundub ka aeg-ajalt üsnagi meeldiv olevat. Õue jõuan kahjuks vähe. Eile tegime Sannuga ühe jalutustiiru. Täna jalutasin nii palju, et algul ühte poodi ja kuna seal polnud lehmakommijäätist, siis läksin järgmisesse, kus oli. Nüüd olen taas kodus. Eesmärgiks on tänaste tundi sees veel läbi lugeda 16 lehekülge materjali. Tahaks avastada targaks saamise saladuse. Selle asemel hakkas mu pöial täna värisema. Pideva mõttetööga tegelen ka. Kui ma just ei ürita keemiasse süveneda, siis eksleb mu mõte omi radu mööda. Kaugele, kaugale, samas päris lähedale. Mitu päeva olen omaette ka. Sannu sõitis ära maale. Tahaks ka omadega juba sinna minna ja muru niita. Kas on olemas restardivalu?