Et siis...
Kätte on jõudnud see hetk, kui ma ei oska enam midagi teha. Aga kuna ma õppida ei viitsi, siis tuleb tegevust leida. Tegelt ei viitsi väga midagi teha. Pessu ka ei viitsi minna. Ohjah. Täna jalutasin koju ja olin omas mullis. Kuulasin muusikat, mõlgutasin mõtteid ja pilk oli suunatud tühjusesse. Eriti muud maailma tähele ei pannud. Äkitselt hüppas mulle ette mingi noormees. Ta hakkas minust nagu mööda kõndima, aga viimasel hetkel astus mulle ette ja ehmatas mind. See oligi ta eesmärk. Siis kõndis naerdes edasi. Temaga kaasas olev neiu hakkas kurjustama. Mina olin hetkeks šokeeritud, aga jätkasin kohe oma teed. Natuke hiljem, kui pea selgemaks sai, muigasin omaette. Sain teisele rõõmu pakkuda ju oma meeletult kohkunud näoga. Siuke lugu lihtsalt. Ega ma väga midagi rääkida ei oska. Pessu peaks ikkagi minema. Ja neljapäeva õhtul kirun, et hetkel ei õppinud.
Ja siis me taevani tõstame tahtmised, ära jätame ärajätmised.