Mul pole midagi teha, aga ei saa veel magama minna, sest House osa on pooleli, aga film alles bufferdab ennast. Mõtlesin, et tulen trükin siia nii kaua midagi, sest teiste blogitused on juba üle vaadatud ja läbi loetud. Reedel käisin Kehtnas Mari juures. Seal viibisid peale minu veel Tiiu, Olev, Mann, Kai, Anu, Rein ja loomulikult Mari ise ka. Jutustasime, mängisime Eestimaad, kelgutasime, mängisime Aliast. Nii mõnus on aeg-ajalt oma kalleid keskakaid näha. Isegi Tartu omadega ei satu me kahjuks eriti kokku. Laupäeb möödus koduselt taas. Nagu tänagi. Täna ikka korra ajasin end õue ilusat ilma pildistama. Muidu koon ja vaatan filme.
Nii palju on aega mõelda. Selles suhtes on jõulud tõesti õnnis aeg, et on võimalus kord aastas kõike rahuliku tempoga võtta. Olen nii mõndagi enda jaoks välja mõelnud ja selgeks mõelnud. Avastanud kui palju ma sarnanen mõne inimesega ja kui vähe ma sarnanen teise inimesega. Leidsin, et mõne inimesega polegi vaja igapäevaselt suhelda, et rääkida temaga vabalt kõigest. Ehk nimi liidab. Nimedest rääkides meenus, kuidas minu perekonnanime ikka annab väänata ja käänata. Nüüd laupäeval tehti üks uus variant: Pokroviski. Madis näitas ühte kirjapilti veel, aga see oli nii keeruline, et ei tule hetkel meelde. Vähemalt on põnev. Edasi rääkides mõttemaailmast, siis ühel päeval leidsin end ühelt mõttelt, mis mind algul ära hirmutas. Süda hakkas kohe kiiremini lööma. See mõte ei jätnud mind kohe mitu tundi rahule, aga langetasin kindla otsuse, et see ära lahendada. Samal päeval tegin enda jaoks veel ühe päneva avastuse. See oli isegi veidi naljakas ja irooniline. Oh, neid mõtteid küll.
Dagö esimene plaat on nii hea, et ma kuulaks kõiki neid lugusid korraga ja kogu aeg.