Ärkasin pühapäeva hommikul üles. Aknast välja vaadates täitub mu süda rõõmuga, sest õues on meeletu lumesadu. Pärast lõunat saadavab pere minu ja Margiti teele. Enne sai emmele veel varakult tuleva sünnipäeva puhul kingid üle antud. Sõit oli omaette ekstreemsus. Vahel polnud aru saada, kas oleme veel teel või sõidame juba huupi kuskil põllul. Siiski jõudsime edukalt Paide ja sealt kenasti Mäosse. Buss hilines. Lasin Margitil ära sõita, sest meie teekond polnud eriliselt pikem lume tõttu, nii arvasin, et maanteel sõitev buss ei saa eriliselt rohkem hiljaks jääda. Eksisin! Ootasin lumesajus üle poole tunni. Bussisõit kestis tavalisest kõvasti kauem. Nimelt poole viieks jõudma pidav buss, peatus Tartu bussijaamas alles poole seitsme paiku. Kuid minu tuju polnud sellest kõigest eriliselt langenud. Bussis loksudes ja muusikat kuulates, tekkis mul väärt mõte kelgutama minna. Saigi siis Liisa välja aetud ja nii me läksime kilekotid näpus Kassitoome suunas. Minu üllatuseks oli seal meeletult rahvast. Tegime siis oma selle talve esimesed liud ära. Oh, seda rõõmu! Hiljem vaatasime Liisaga minu pool nunnukaid filme ning sõime piparkooke ja mandariine.
Esmaspäev sai siis tublilt kooli sumbatud. Õhtuks tegime plaanid taas kiletama minna. Nüüd liitusid minu ja Liisaga veel Liisu, Laura ja Maanus. Sabakont valutab siiani, aga kelgutamine on ikka vahva tegevus küll.
Teisipäeva hommikul suutsin sisse magada. Siisiki suutsin end kümne minutiga valmis sättida ja bussipeatusesse jõuda. Tuju oli ikkagi hea. Viimasel ajal mul on lihtsalt tuju olla heas tujus. Terve päev möödus koolis. Õhtul oli veel TÜRSi üldkoosolek, kus valiti uus juhatus ja mina olen nüüdsest siis laekur. Kodus laulsin Sannu viiplemislauludele kaasa ja vaatasin Kreisiraadio videosid.
Tänane päev möödus kodus. Algselt oli plaan kooli minna, aga see muutus. Üritasin siin neid vitamiine ikka selgeks saada. Hetkel on kõik segamini kui pudru ja kapsad. Ehk saab hommikuks nendest ikka sotti.
Täna laulab mulle Mari Kalkun.
Mu õnn!