Mida nädalat, ma ei või! Meeletu. Möödus see siis analüütilise keemia tähe all. Hakkasin õppima juba pühapäeva õhtul ja nii vahelduva eduga neljapäevani, mil oli töö. Omast arust olin valmis ja tundus kõik selge olevat. Vähemalt uskusin endasse, et suudan arvutusülesanded ära teha, siis pooled punktid olemas ja natuke teooriat juurde ikka saab ja siis ongi läbitud. Aga pärast töö kätte saamist ja selle kirjutamist, ma enam oma läbi saamises nii kindel pole. Täielik häving oli see töö, õppejõud ikka oskab välja mõelda neid küsimusi. Hetkel lihtsalt siiralt loodan, et mingil imelikul põhjusel on õppejõud minuga helde ja ma saan selle läbi. Saaks selle eksami ka juba tehtud. Iseenesest lihtne aine, aga no kõike on võimalik keeruliseks ajada. Keemia praks kolmapäeval oli ka katastroof. Paar tundi vahtisin nii sama, sest aparaate oli vaid neli ja kõik korraga teha ei saanud. Olin vabatahtlikult viimane meie rühmast. Ümisesin seal laulda ja unelesin nii sama. Kui enda katset lõpuks tegema hakkasin, sattusin kohe paanikasse, sest aparaat minu käe all ei hakanud graafikut joonistama. Olin seal siis õnnetu, kui mulle saabus nõuanne, et mu elektrood on ühendamata. Nii ma siis kirusin ennast maa põhja, et nii loll olen ja läksin uut proovi küsima. Siis läks juba nii kiireks, närvis olin ka eelmise katse pärast ja nii ma siis puterdasin seal ja ekraanipuude ei tahtnud ka alluda mu sõrmedele. Lõpuks sain ikkagi tehtud. Pea valutas meeletult, sest 96% alkoholi sisse hingata pole ikka nalja asi. Koju jõudes olin rampväsinud ja hakkasin siis veel neljapäevaseks tööks kordama.

Muidu mahtus nädalasse veel üks kooriproov ja kaks rahvatantsuproovi. Rahvatantsuga on veits jama, sest pole endale partnerit leidnud. Ei oska kuskilt otsida ja minus puudub selline enesekindlus ka, et proovis mõnele poisile peale lennata ja uurida, kas ta oleks huvitatud minuga tantsima hakkama. Pole lihtsalt selline inimene. Veel oli see nädal paar veidrat situatsiooni, mis olid tegelt positiivsed. Areng toimub. Neljapäev sain ühe meeldiva üllatuse osliseks ka. Ning meie neljapäeva õhtune kohvi joomine ja pannkoogi söömine. Õhtu lõpetuseks Borat. No õudne kui palju võib üks inimene naerda ning palju võivad teised inimesed mind naerutada. Meeldiv!

Nädal on seetõttu ka meeletu olnud, et suve viimasel päeval otsustas ilmataat vempu visata ja päikese välja lasta. Terve nädal on nii ilus ilm olnud. Hoiab vähemalt tuju rõõmsa väsitava kooli nädala kõrval. Ja kõik need punased-kollased-rohelised-kõike muud värvi lehed, mis moodustavad sobivaima koosluse selge sinise taeva taustal. Jaguks sellist ilma veel pikaks ajaks. Käisin tänagi jalutamas, et kõike seda nautida.