Liisu kutsus jalutama täna. Algul eriti ei viitsinud, aga siis mõtlesin, et mis seal ikka. Läksin. Nüüd olen rahul. Istusime siis taaskord Pirol, nagu ka eile. Seekord suunaga raamatukogule ja Vanemuisele. Jutustasime, kuulasime ühe linnu morsetamist ja tänu meile sai üks bomsh lausa kahe krooni võrra rahakamaks. Liisu oli tööpäevast väsinud ja saatsin ta koju ära, kuna olin omal algatusel Sannule bussi vastu lubanud minna, siis pidin endale nii kauaks rakendust leidma, kuniks buss pidi saabuma. Jalutasin Toomemäele ja seal tiirutasin omakorda. Nii mõnus oli vaikselt omi mõtteid mõlgutada. Harjutasin end aeglaselt kõndima. Vahva on märgata, kuidas vaikselt mingite kohtadega mälestused kogunevad. Kui ma mööda Rüütli tänavat raekojuplatsi suunas liikusin, siis kuulsin kerget kohinat, ning minu suureks rõõmuks töötas suudlevate tudengite purskkaev. Kohvikud hakkavad oma välisterrasse ka juba üles panema. Hakkasingi oma jalutamise sihtpunkti jõudma. Olin väikese eduga õigeks ajaks bussijaamas ja tõin Sannu ilusti koju ära.
Koolipäev möödus lõbusalt ja uimaselt. Täna oli Arakuga viimane praks. Veits juba igatsen taga teda. Ta on ikka nii muhe. Soovis meile kõike head. Meil oli siis tunnike aega, mille me sisustasime video vaatamisega: "I'm f*cking Matt Damon. I'm sorry, but it's true."
Päeva lause: "Kas ma pean need sidemed ära uhmerdama?"
Päeva nali: "Kus on nööp?"
Hetkel muusikapalaks ongi eelpool nimetatud video.
Ning igavesti kestev eesti muusika.