Õues on meeletult ilus ja soe. Arvatavasti teen peale nõudepesu ühe jalutuskõigu. Ei tea kuhu, aga mannetu oleks toas istuda.
Meil oli Sannuga esimene ühine nädalavahetus Tartus. Loomulikult üritasin ma teda rõõmustada sellega. Alustasin oma superstaari karjääri. Hoidke silmad ja kõrvad lahti, sest minust kuulete veel palju.
Reedel käisid Aron ja Evelin meil külas. Hiljem kutsusime Liisa nende asemele. Suutsin need kaks endaga linna peale meelitada, kuigi nemad ei pidanud eriliselt kaua vastu. Nagu ei pidanud ka mu kallis õdike, kes tuli meile öömajale. Mina aga nii kergelt alla ei andnud ja kohtusin veel Mari ja Tiiuga, kellega sai koos mõned kogunemisasutused läbi käidud. Koju jõudes haisesin nagu frrikartul. Meeleolukas vaheseik oli ka mu koduteel. Tulen mina siis Rüütli tänavalt ja keeran raekoja platsilt alla jõe poole. Silmanurgast märkan, et kellelegi on ette jäänud ühe kaupluse aken ja selle ära lõhkunud. Seda oli märganud ka üks noormees, kes juba eemalt osutas käega akna poole ja kurtis mulle, kui kohutav vandaalitsemine on aset leidnud. Nõustusin temaga ja liikusin omasoodu edasi.
Nädalavahetus möödus tubaselt. Kirjutasin vahelduva eduga referaati ja lebotasin. Eile tegin ikka korra ühe tiiru õues ka, muidu muutun veel kahvatumaks, kui see üldse võimalik on.
Õhtul olin väga vässu, aga kui pea patja puudutas oli uni nagu peoga pühitud. Õnneks oli Sannul sama mure ja saimegi siis pikalt maailma asju arutada. Mulle nii meeldivad meie vestlused, sest ei pea kunagi mõtlema, kas on ikka talle sobilik seda rääkida. Usaldan teda ju läbi ja lõhki.
Nüüd lähen ja võtangi selle suure nõude hunniku, mis köögilaual laiutab, ja löön need läikima.
Lauluks: Everlast-Broken

Päeva lause: "Kui Sa tahad mind purjus häälega kuulda, siis helista mulle poole tunni pärast."

Olen unustanud mainida, et mul on uus soeng ja ma olen sellega ülimalt rahul.

Liisu kutsus jalutama täna. Algul eriti ei viitsinud, aga siis mõtlesin, et mis seal ikka. Läksin. Nüüd olen rahul. Istusime siis taaskord Pirol, nagu ka eile. Seekord suunaga raamatukogule ja Vanemuisele. Jutustasime, kuulasime ühe linnu morsetamist ja tänu meile sai üks bomsh lausa kahe krooni võrra rahakamaks. Liisu oli tööpäevast väsinud ja saatsin ta koju ära, kuna olin omal algatusel Sannule bussi vastu lubanud minna, siis pidin endale nii kauaks rakendust leidma, kuniks buss pidi saabuma. Jalutasin Toomemäele ja seal tiirutasin omakorda. Nii mõnus oli vaikselt omi mõtteid mõlgutada. Harjutasin end aeglaselt kõndima. Vahva on märgata, kuidas vaikselt mingite kohtadega mälestused kogunevad. Kui ma mööda Rüütli tänavat raekojuplatsi suunas liikusin, siis kuulsin kerget kohinat, ning minu suureks rõõmuks töötas suudlevate tudengite purskkaev. Kohvikud hakkavad oma välisterrasse ka juba üles panema. Hakkasingi oma jalutamise sihtpunkti jõudma. Olin väikese eduga õigeks ajaks bussijaamas ja tõin Sannu ilusti koju ära.
Koolipäev möödus lõbusalt ja uimaselt. Täna oli Arakuga viimane praks. Veits juba igatsen taga teda. Ta on ikka nii muhe. Soovis meile kõike head. Meil oli siis tunnike aega, mille me sisustasime video vaatamisega: "I'm f*cking Matt Damon. I'm sorry, but it's true."
Päeva lause: "Kas ma pean need sidemed ära uhmerdama?"
Päeva nali: "Kus on nööp?"
Hetkel muusikapalaks ongi eelpool nimetatud video.
Ning igavesti kestev eesti muusika.

Nädal möödus töiselt, viimati oli mul ühel nädalal nii palju töid keska ajal.
Nädalavahetus aga möödus maal. Kaiu-kodus!
Reedel korjas õdi mind Paidest ülesse. Tee äärest korjasime sinililli emmele. Õhtul olin kaine autojuht Margitile ja Triinule. Sain Kadi-Moiga! kokku. Jalutasime Rapla rist-rästi läbi ja rääkisime juttu.
Laupäev tegi emme varakult äratuse. Aga mul oli selle üle vaid hea meel. Päeva veetsi õues päikse käes lehti riisudes ja mui toimetusi tehes. Õhtul käisime valla taidlejate peol. Sikiga vihtusime kõvasti tantsu.
Pühapäev läks nagu ikka enne Tartusse tulekut.

Hetkel lauluks System og a down-Lonely day.
Varsti Liisu juurde.
Loodan, et ta mu plaanist ära ei kohku ja aitab selle täide viia.

Nagu lubatud tulime ka neljapäeval Liisaga tagant jala koju. Või no tegelt mitte koju, aga kaltsukatesse. Ostsin oma elu odavamad teksad ja Liisa sai suurepärase mantli omanikuks. Õhtul nautisime pannikookide saatel päikesepaistet. Katukaski õnnistas mind ja Liisat oma kohalolekuga. Hiljem jalutasime ja tegime järgmiseks päevaks plaane.
Reede õhtul võtsin taas Liisa enda kodus vastu ja veetsime õhtu jutustades, Elvise videosid vaadates ning hiljem linna peal naljatades.
Laupäev oli ette nähtud õega veetmiseks. Nii me siis jõlkusime õdi ja Putukaga mööda poode, hiljem vaatasime filme ja õhtul käisime Putuka juures istumas. Laulsime isamaalisi laule. Marksiga siis liikusime sealt edasi Undergroundi, millest järgmine sihtkoht minu jaoks oli kodu.
Põhapäeva veetsin samuti õdiga. Õhtuks saabus ka Sannu. I made her day!
Nüüd peaks töiseks hakkama.

Peaksin õppima praegult, aga aju vajab puhkust.
Mis ma muud targemat ikka oskan teha, kui blogida.
Viimased kaks päeva on nii ilus ilm olnud.
Naeratus püsib mu näol.
Kaks päeva järjest olema tagant jala koju tulnud ning homme vist saab seda veelgi korratud.
Tean, et terve kevad nii imelist ilma nautida ei saa, aga vähemalt on kevad käes.
Täna avastain, et kevad meeldib mulle.
Kui väiksena oli ikka põhiline lemmik suvi, siis praegult võimutseb minu jaoks kevad kõigi kolme üle.
Eile istusime Liisu ja Sannuga rõdul ning peesitasime. Nii mõnus oli. Täielik kvaliteetaeg.
Hommikusöögi serveerisime samuti rõdul.
Täna oli põetus. Nõelad pole kohe üldse minu teema. Sõstimist ma veel proovisin, aga kätevärin ei lubanud mul veenivere võtmist proovida. Noormehed aga see-eest võtsid üksteiseltki.
Filosoofia oli meeleolukas nagu alati. Paar vaimukat lauset sain ka kirja: "Ma tean, kuidas verest kaotada puskari jäljed." "Ma ei vaadanud teda koos alukatega."
Mis seal siis ikka?
Laul ikka sama.
"Sometimes the last thing you want comes the first. Sometimes the first thing you want never comes."