Lõpetasin just ühe parima filmi; mida oma elu jooksul näinud olen, vaatamise. Pean tunnistama, et ükski film pole suutnud mind nii palju emotsionaalselt mõjutada. Kuidas elu kulgeb ikka mööda käänulisi teid ja kui arvatakse, et on jõutud täiusliku harmooniani, siis alati võib juhtuda midagi, mis ei ole plaanis sees. Elu võib olla igati ebaõiglane, aga hea tahtmise juures, jõutakse taas harmooniani, isegi kui selle algus on omakorda kurb.
Suured tänud Katile, et ta soovitas!

S:"Kes seda laulu laulab?"
S:"Marili Pokrovski. Ta on Poolast pärit ja talle kuuluvad kõik Venemaa kirikud ja kui ta Venemaalt Eestisse tuli muutis ta oma nime ära!"

Viimstel päevadel olen nii palju positiivset saanud. Ma ei jõua neid inimesi ära tänada ega kiita. Liigagi armas! Hellitavad mu ego siin vaikselt:D
Aga seda on vaja: aeg-ajalt öelda oma kallitele inimestele midagi head, midagi tunnustavat, midagi, mis annab jõudu edasi minna. Olgu see kas või lihtne lause, nt: "Ära mine veel koju, ma tahan ju sinuga juttu rääkida!"
Ja kes iganes nüüd seda postitust loeb, peab, kellelgi kallile ütlema midagi rõõmustavat või lihtsalt kallistama teda!

Sa ei saa inimest muuta, vaid tuleb harjuda inimesega õigesti suhtlema!

Shalalalalallaaallaaaa.
Uuuuuuuuuuuuuuuuuuuu.
Ja ma ja ma ja ma ulun.Las ma ulun.

We share eachother like an island...
Sets me down in your warm arms...

Kukkuda alla on tuhandeid meetreid, otsatu tundub mu ümber see kuristik...

It made me miss my New York nothing...
I rememberd how to laugh and nerver ever forgot it again...

Päikse kaisus vanad kastanid...
Ümber kõle sügistuule naer...

I need someone to belive it, somebody who belives in me.

Kord üles leiad oma valged hobused ja tuules helisema hüüad kuljused, kui tõused traavile sa tõused uhkes uljuses ja läed ja näed kuis selgeks muutub pea. Sa tagasi ei enam karda vaadata, ei kurjad kummitused sind saa haarata, näed sina neid,kuid nemad kinni sind ei saa, sest neid su teil nad leida eal ei tea.

Aega oli mul ja ilm oli külm, otsustasin juua sidruniteed.
Ta nägi mind läbi ja teadis minust korraga kõik...

Ei tohi, ei tohi, ei tohi.

Jätkaks veel pikalt, aga mind ootab keemia, mis on hetkel minu üks lähedasemaid.

Midagi on muutunud. Ma ei tea, mis see on, aga tean, et on. Asi ei ole aastanumbri muutuses. See veider tunne, mis mu sees vastavat arvamust kujundab, oleks võinud tabada mind ükskõik, mis ajal. Ei teagi, kas põhjus on seotud viimasel ajal nähtu ja kogetuga. Pole mõtet mus käest täpsustust küsida, et mis toimub või, mis mind vaevab, sest ma ei tea seda isegi.

Kodu on ikka kallis koht! Hetkel ei taha siit kaugele minna.

Igatsen jalutamist taga, tervitused Tartu linna tänavatele!