Täna oli nii ilus sügisene päev. Hommik tuli taaskord liiga vara, sest õhtud venivad miskipärast pikaks. Aga polnud hullu. Sain ilusti ärgatud ja kooli poole viisid minu jalakesed mind. Täna oli ainult keemia praktikum. Tegime katset. Nii kipa! Mulle meeldib, sedasi saab asjadest parema ülevaate. Tunnikaga oli veits jama, suutsin sinna ikka igast tarkust sisse kirjutada, kahjuks ei pidanud see kõik paika. Lõuna paiku otsustasin minna Lõunakeskusesse poode uurima. Pole midagi asjalikku seal ja tulin sama targalt tagasi. Ainus hea oli, et sain jalutada mööda ilusaid värvilisi puid ja nautida selged taevast ja kuuma sügispäikest. Täna olen juba tervem ka.
Nüüd on õhtu käes ja olen hetkel üksi. Sannul on rebaste pidu ja rets. Liisu tuleb vartsi. Käisin hetke piilumas ka, mis need vanema kursuse omad haridusteaduskonna rebastega tegid. Täna on ikka väga väärt ilm jalutamiseks. Taevas on nii selge ja täiskuu paistis nii kaunilt. Mulle ikka väga meeldib Tartus. Eriti sellistel hetkedel. Kõik tundub nii käe-jala juures olevat, aga siiski pole nii häirivalt lähedal, et tunneks ennast suletud ruumis. Üle silla jalutada on kõikse parem, eriti kui hea muusika kõrvus. Hetkel on lemmikuks Coldplay-Fix You. Peaks selle endale mp3 tõmbama.
Ma ikka väga põen selle tõttu, et ma oma retsimisest ilma jään. Nagu jääks osa uude kohta sisseelamisest puudu. Kahju! Aga ma südamest loodan, et Itaalia reis selle korvab. Kooriga tuleks ikka ka korralikult viimane kooskäimine läbi elada. Siis saab küll see eluetapp läbi. Peale seda enam ei jõua. Kõik ei ole nii roosiline nagu esmapilgul paista võib.