Peaks hakkama bloggimist veits tõsisemalt võtma, muidu ei mäleta enam, millal mis kus juhtus.
Ega ei oskagi järgmist postitust alustada kuskilt. Võtaks ette selle nädala äkki!?!?
Esmaspäev ärkasin Praatsude majas, see tuli meile kõigile üllatusena, kui hilisõhtul vahetasin öösärgi linnamineku riiete vastu ja marssisin Männitukka. Ema saatis mind ka juba väga julmalt ära, et mingu ma jah juba poeukse taha järjekorda, issi see-eest ei saanud midagi aru. Sannu võttis mind avasüli vastu ja hammikul oligi linna minek. Minu suureks rõõmuks läksime loomaaeda- idee algatajateks Riina ja Maku. Ega ma polnudki neid lojuseid näinud ju, viimane külastus Mati Kaalu asutusse oli mitmeid aastaid tagasi, lausa enne kooliminekut. Ausalt öeldes loomad mulle erilist pinget ei pakkunud ja kõige optimistlikum meist oli Maku, kes leidis nii mitmesgi loomas lõvi või hobuse tunnuseid, mistõttu pidime temaga tihti vaidlusse astuma, et mis loomaga siiski tegu on. Minu jaoks oli kõige põnevam päiksekujuline vaateratas, mis oli väga vana ja väga väike, kuid minu jaoks hirmu tekitav. Taaskord pidin tunnistama oma kõrgusekartust. Loomaaed mingil määral läbi jalutatud, suundusime Mäkki, mis isiklikult pole mingi eriline sündmus, aga läbi Maku silmade esmakordne sündmus. Rõõm oli vaadata, kuidas laps kahe suupoolega burgerit sisse ajab ja peale seda ei tunnista enam muid toite.
Sannu kolisime veel linna korterist välja ja siis põrutasime poodi, kust ma tänu oma stilistile Sikile sain mõned asjalikud riided. Jei! Õhtul suutsin emme veits ära tüüdata oma jutuga, veits üle väsinud oli ju.
Teisipäev oli mul sünnipäeva eelne kriis, millest toibusin kiiresti.
Kolmapäev oli minu sünnipäev. Masendav on saada 19. Vihatuim küsimus: "Mis tunne on vanem olla?" Päev möödus vaikselt, ega see polegi ju mingi oluline vanus. Sannu on mu lemmik õnnitleja (vihje tema bloggile)!
Neljapäev on tore päev! Sai kokanusklubi, Tiiu ja Oleva korterit ja äikesevihma näha! Ühesõnaga käisin linnas soolaleival. Mul on Tallinnasse minejate üle hea meel ,et alkoholikeeld algab kell kaheksa. Aliasemängus olen ikka sama koba. Muide reedeti ei sõida 12-bussi, pole mõtet lootagi. Sujuvalt läksingi üle järgmisele päevale, mis minu lolluse tõttu algas Sannul autosõiduga. Tasusin selle vaeva talle Manni hõrgutava meekoogiga. Meie tee viis ka Veera Stockmani, kust minu riidekapp sai tänu Sikile taaskord täiendust. Reedel oli ka üks ajalooline hetk: Veljo Tormis käis kooriga proovi tegemas. Ta on nii lahe! Õhtul käisin Sannul veel rongi vastas ja astusime läbi Rapla popimaist kogunemisasutusest Meie pubist, mis õnneks polnud väga pikk külastus.
Laupäev oli Printsess-Liisu sünnipäev. Naljakas oli, et kõik külalised oli enne hällilast kohal. Nimelt tuli Liisu Soomest, aga suure tuule tõttu tiiburid ei sõitnud ja nad pidid hilisema laevaga tulema. Peo alustamist see ei takistanud! Öeldakse, et koeri kutsutakse, aga sõbrad tulevad ise kohale. Eils puhul see ei kehtinud. Mul tuli veits haiglane võrdlus praegult, aga ma siiski ütlen selle, ikkagi inimene olen ju. Eilset võib võrrelda koerte jooksuajaga, kui Männitukk on Rulli ja Asta tõttu isaseid külakoeri täis. Nii ajasid end kohale ka mitmed grupid ootamatuid hingi Kumma külla, kellest mõned ei saabunud sinna sünnipäevalapse õnnitlemiseks, vaid muude isiklike soovide tõttu. Ööbisime Siki, Riinaga Poku võimlas, kus leidub nii palju põnevat atribuutikat, et tee või takistusrada neist. Hommikul naerutas meid veel veidi napsune Rein.
Pühapäeval kõhud Liisu valmistatud toidust punnis, odaviskevõistlus nähtud põrutasime kõige kehvema automargiga kodupoole. Venna tuli perega mind õnnitlema, mis takistas mul koju jõudes magama minemast. Täitsin veidi ka tädikohustusi. Nüüd arutan Sannuga ilma- ja isiklikkeasju ja tutvun oma uue kursaõe Katiga.
Pean tunnistama, et bloggi peab kirjutama tihedamini, et rohkem sündmusi saaks ülesmärgitud!
Kuid see selleks!
Homme suubun ma uude nädalasse ja lähen vooluga kaasa!