Pulber.
Istun köögis, joon teed, kuulan Mumford and Sonsi ja kirjutan referaati. Mida ilusamat saaks veel ühes pühapäeva õhtus olla? Õnneks on tuju saavutanud taas positiivse meelestuse. Loodame, et nii veab neljapäevani välja ja selle referaadi saab ka ilusti valmis.

Mam.
Nii palju on vahepeal juhtunud ja nii palju on jäänud siia ülesse märkimata. Aga aega ei ole. Mis seal ikka. Hetkel tuli lihtsalt tahtmine öelda, kui väga ma oma sõpru armastan. Nad on kõik omanäolised, erinvate tahtmiste ja mõtlemistega, aga ikkagi ma tean, et kui vaja ja kui see on nende võimuses, siis nad aitavad ja toetavad mind. Ja kui nende võimetel tulevad piirid ette, siis kuulavad nad mind vähemalt ära. Lisaks võib nendega meeletult palju huumorit saada, mis hoiab meele erksa ja aitab ikka teel püsida, kui elu hakkab liiga palju ette söötma. Tean, et pole ise alati sada protsenti nende jaoks kohal, eriti viimasel ajal, kui olen endale haaranud mitmeid kohustusi. Ja kui keegi peakski tundma, et on minust kaugele jäänud, siis teadke, et te mõlgute mul ikka meelel ja ma võtan ikka telefoni vastu, et teidki ära kuulata.
Olen väga tänulik, et eksisteerite kuskil...