Puhas huumor!
Nüüd see siis juhtus- Tuuli ja Sannu pakkisid oma miljon asja kokku ja panid padavai päälinna poole punuma. Enne sai pidulikult tähistatud nende lahkumist. Pidustused leidsid aset reedel. Meie Katiga alustasime hoopis teises seltskonnas ja hoopis teise peoga, aga ütlemata lõbusatena saabusime kuskil kesköö paiku meie hästi lõhnavasse kodusse. Kodu oli meeldivalt täis meeldivalt täis inimesi. Siinkohal ei oska ma kommenteerida, mis toimus enne meie saabumist, aga no mis pärast sai... Palju huumorit sai. Meil ei lastud pikalt tühja istuda, vaid kogu seltskond kamandati mängima. Oi, kus me siis mängisime. Eks see mängimine tõstab alati tuju. Meie peolt ei puudunud ka veeshow. Toimusid kohalikud tantsu- ja laulupeod. Pidu oli nii tugev, et naabridki tundsid huvi, mis meil siin toimub. Et rohkem inimesi juurde ei tuleks, võtsime pikapeale vaiksemaks. Pika plaanimise peale jõudsime õuegi. Õues tegime huumorit edasi. Kuni hommikuni. Eiks tegi meile magadeski huumorit. Mis kõige meeldivam, hommikul oli hea olla. Saime Sannu ikka kokku pakitud ja autosse veetud.
Tänan oma kalleid elukaaslaseid, kes on nüüd kellegi teiste elukaaslased, et nad leidsid aega ja mahti minuga koos elada. Minul on aga neli uut potilille.

Vihane vihm ja uskumatu udu.
Ma muretsen viimasel ajal nii palju. Ja need põhujsed tunduvad kõik nii tühised. Ikka ma muretsen. Mulle võiks diagnoosida kroonilise muretsemise. Elus on liiga palju materiaalset. Liiga palju tegusid, mis on kohustuslikud. Mis tuleb ära teha... Siis vahel tekibki tunne, et kõik hea, mis südame soojaks teeb kaob selle taustal ära. Tahaks, et oleks soe. Saaks murule pikali visata, vaadata taevas mööduvaid pilvi ja et kasvõi hetkeks oleks kõik mõtted peast läinud. Oleks ainult see üks hetk, mitte midagi muud.