Kui oma ihu eest hoolitseda, hakkab hingel ka parem.

Külm.

Sellise külma ilmaga tahaks sooja suve tagasi või siis võiks vähemalt lumigi maha tulla, et saaks kelgutama/kiletama minna. Hetkel tuli tuju olla vot just seal:

Selle asemel istun ma aga külmas korteris ja suurest igavusest kukksin joonistama vot siukseid pilte:

Lasin vene keele üle täna või no hetkel lasen üle seda. Hetkel laseks kõik üle, kui kohusetunne mind tagant ei utsitaks. Peaksin oma pildinäituse tegema vist.

Plplpl.
Ma olen kodus. Sõin just burksi ja friikaid. Enne seda seisime Airiga pool tundi mäkis järjekorras ja kuulasime mingi totaalselt nõmeda jorsi absurdset juttu ja siis ootasime mingi tundmatu tüübi, kes meile kaasa tundis, autos oma sööki. Täna oli tore. Oli Biku ja oli Keidu ja Airi ja teised. Sai pluutomusisid vastuvõetud ja jagatud. Nägin aktiviteete. Ainult nägin. No oli lõbus. Nüüd lähen magama. Oleks nagu aeg. Kuigi väga nagu ei tahaks minna, sest ikka on tunne, et midagi nagu jäi täna nägemata ja tegemata. Aga kui ma üles ärkan, siis pole küll homme vaid on endiselt täna, aga päev on ikkagi ehk täna on ka päev, siis saab jälle tore olema. Ma nii tahaks, et oleks tore ja hea. Üks kord võiks juba alata aega. Üks kord algab aega. And a smell and a sound, a moving picture can take you back again. Hakkame rammima!

Tunne.
Hetkel päris rumal teine. Ma ikka suudan. Nüüd on jälle tükiks ajaks nõmedat mõttetööd jalaga segada või ma ei tea millega. Tahaks paljusid hetki olematuks teha, et need mind enam kunagi ei piinaks, aga mina kui vana hea ülemõtleja... Dsiiisas. Vaatan kas Sannu ärkab, et saaks vähemalt kellegagi rääkida.

Sügis.
Nüüd on ta siis ametlikult käes. Minul on juba nina tatine ja õueminemise soovi pole, sest seal on külm. Palju parem on istuda toas sooja teki all ja vaadata "Full house" netist. igasugune tegutsemise soov on kadunud, sest kui pole tervist pole ka jõudu. Hetkel vedeleks kogu oma aja maha. Sannu vanavanemad käisid eile meil. Nad on nii toredad, siirad ja soojad inimesed. Meeldiv on vaadata, kuidas üle viiekümne aasta koos elanud inimest endiselt väga hästi omavahel läbi saavad. Eks nad ole nii kokku kasvanud. Sannuga sai ka üle pika aja jutustatud. Mõnus. Me küll elame koos, aga näeme üksteist nii vähe ja veel vähem on meil aega teineteisele oma tegemistest pajatada või lihtsalt koos elu üle pead murda. Aga need vähesed hetked on alati minu jaoks väga olulised ja sisutihedad. Kõik, mis vaja saab ära öeldud. Sannu on ju ikkagi inimene, kes teab ja mõistab mind arvatavasti kõige paremini. Vot nii. Homme tuleb üks neiu korterit üle vaatama. Loodame, et ta tahab meie juurde elama tulla, siis on see probleem lahendatud. Koolis on hetkel nii rahulik, et kardan sellega liiga ära harjuda ja kui kord kontrolltööd ja õppimised algavad, siis ei suuda sellega taas hakkama saada. Puud võiks nüüd juba rohkem värvilisemaks minna. Ja taevas võiks helesinine olla, siis oleks ilus. Pöördun nüüd tagasi oma sarja juurde.

Pole kunagi Tartus nii palju tähti näinud taevas. Hommikul lähen praksi. Muidu on tore, kui mõni südant kripeldama panev asi ära unustada, mis on tegelt võiamtu, sest kuklas tuksub ikka mingi mõte, mida pole tarvis mõelda, aga ikka mõtlen. Langevat tähte ei näinud.

Unes.
Mu tark sõber ütles mulle täna, et unenäod on päeval lõpetamata jäänud mõtete jätk. Pole enne mõelnud, et minu mõtted võivad nii veidrad olla. Aga hetkel tahaks küll juba magama minna ja lõpetada seal oma mõtted.
Mõnda mõtet pole mõtet mõtlematult mõelda.

Väsinud.
Olen lihtsalt väsinud. Ei taha ja ei suuda mõelda ühelegi asjale, mida pean tegema. Tahan mõelda vaid sellele, mida meeldib teha. Eks ma ise olen ka süüdi, et annan lubadusi, millest mul on raske kinni pidada. Nädalavahetus on hea. Kaks päeva mitte midagi tegemist ja õhtud olid lihtsad, loomulikud ja etteplaanimata. Ideaalne. Nüüd algab uus nädal ja uued kohustused. Rahu ja vaikus on teinekord nii head.
Avastasin, et ma ei naera enam nii tihti.