Nii siis.
Algab sügis taas. Mitte ainult see, et õues on külm ja päikest pole nähagi. Vaid kool algab ja Tartu ärkab taas ellu. Tööga sain ühelepoole selleks suveks. Aasta vanemaks sain ka vahe peal.
Täna oli mõnus õhtu. Istusime Margiti, Liisa ja Birksuga meie peokorteris ja kastsime varbaid. Nimelt sai Leida-Üllar ristitud. Ta on tubli ja teeb natuura eest hoolega tööd. Hiljem käisime Tartu peal tiirutamas ja otsisime sobivaid purakaid. Kahjuks jäi see kord leidmata. Aga me ei anna alla!

Kummitab laul: "Kui pole valgust, pole varju, millest üle hüpata. Proovida võib päikest Sulle alati soovida."
"Õpime seda, kes me oleme või oleme, kelleks me õpime?"
"Kuid elada tahaka ka. Mõnus peab olema."

Lähen nüüd magama. Naeratus näol.

Üks päev käisime Tõrvas. Sikil oli seal tantsulaager ja lõpptulemusena toimus õpitud tantsude esitamine. Tee peal sinna tegime paar peatust. Kohtusime siniallikatega ja Helme varemetega, vaatasime, kuidas Andra Markkusega võidu jooksis. Enne tantsu osa toimus kirikus muusikaline pool ka, mis ei olnud just kõige suurepärasem kontsert, mida külastanud olen. Tants aga oli hoopis teisest puust. Nii kade! Tahan ka tantsida. Erilise efekti andsid välgusähvatused viimaste tantsude ajal ja lõppes asi rohke vihmaga, mis ei häirinud karva võrdki.
Laupäev võtsime ette tee Valgejõele. Sai Sannu sünnat veel kord tähistatud. Nalja oli ikka nabani ja aeg kadus märkamatult. Pühepäev möödus suuremas jaos samuti seal, nüüd juba lebotades ja kaarte mängides.
See nädal olin kodus, tegutsesin tasa ja targu siin. Karinit ja Elenat nägin. Üks õhtu vaatasime paari vanat videot. Kolmapäev sai mitu korda Kaiu vahet käidud. "Eks pärast pudelit viina tuleb ikka magusa isu." Teisipäev nägin Katit ka Rapla peal, sai üks põgus tänavavestlus maha peetud.
Neljapäev põrutasime Margiti ja Triinuga Kablisse. Nii mõnus oli seal. Olime ainsad suvitajad Kaiu alal. Pole kunagi nii vaikset Kablit näinud. Puhkasime. Mängisime kaarte. Kaltsutasime. Saunatasime. Ajasime võõraid ära, kes soovisid öömajale saada.
Nüüd olen kodus vaatan taaskord Grey anatoomiat.

Hetkel üritan hakkama saada elu ühe osaga. Ehk progressiga. See toimub kogu aeg ja on lõputu. Tuleb tõdeda, et midagi siin ilmas pole püsiv. Kõik on kogu aeg liikumises ja tee, mida mööda edasiminek toimub pole kõigil ühtne.
Samas on endal tunne, et olen kuskile nagu takerduma jäänud. Ma ei näe silmaga enda liikumist. Aga teised lähevad eest ära. Siis olengi nagu segaduses, et kuidas olla või mida teha. Kas olla pahane või käituda nagu mul poleks midagi viga, samas ise segadusest enda sees üle keeda.
Tahaks kõik välja öelda, aga ma ei tea mida öelda. Mingi hetk tajun, et olen absurdne. Teisel leian jälle oma mõtetele õigustust.
Nii sassis.
Tahaks tegevust ja palju, siis ei ole vaja mõelda.

Nii siis.
Käisin Janely sünnipäeval ära. See oli küll kaks nädalat tagasi, aga ma pole ette võtnud siia kirjutamist. Väga meeldiv oli. Temaatilised sünnipäevad on tõsiselt asja eest. Vahelduseks oli väga hea kuulata õhtu otsa ainult kantrimuusikat. Janelyle kallistused veel kord ja kutsu mind siis ikka vaatama kui ühte oma kinkidest teostama lähed.
Järgmine päev nautisin kodus olemist. Korjasin vaarikaid ja kirsse. Rääkisin emmega juttu. Olin õnnelik, et sain lõpuks maale.
Esmaspäeva hommikul startisime Margitiga töö suunas. Põllika tee peal seisis meil ees hobune. Paides läksid minu ja Marksi teed lahku. Ja algaski minu helge üksinduse nädal. Mis ei olnudki nii kohutav, kui alguses kartsin. Möödus märkamatult. Esmaspäeva õhtu võtsin suurelt ette köögi koristamise. Üks päev käisin jalutamas ja lootsin, et minuga juhtub midagi ilusat. Kui oskad vaadata, siis juhtub alati midagi. Näiteks nägin roosat tigutorni. Hakkasin netist ameerika supermodelle vaatama. Neljapäeva öösel kuskil poole kolme paiku, kui olin lõpuks lõpetanud modellide vaatamise ja hakkasin magama minema, mõlgutasin omi mõtteid ja tahtsin neid kellegagi jagada, aga sel hetkel ei olnud kedagi ja siis tekkis kohe silme ette pilt, kuidas me Sannuga õhtuti, kui und ei tule jutustama lõpuult kõigest. Olin nii õnnelik, et mul on selline sõber. Olin kohe nii õnnelik, et nutsin. Aitäh Sulle!
Reedel oli plaan koju tulla, aga toimus väike muudatus ning Margit tuli hoopis mulle Tartu külla, veetsime õdusa õhtu kodus. Ilutulestik. Laupäeva õhtuks saabusime lõpuks Tolla-maile.
Sai Sikiga Sannu sünnaks ettevalmistusi tegema hakatud. Idee tuli lihtsalt. Pühapäev möödus ka samas vaimus. Esmaspäeva hommikul sai vara üles ärgatud ja hällilast õnnitlema mindud. Õhtul sai pidu peetud. Männitukas on alati nalja nabani.
Tänane päev möödus lebotamise tähe all. Natuke sai kassitud ka, aga kodus on seda raske teha.
See nädal on Markkus ka meil. Temaga on lõbus. Väiksed lapsed on lihtsalt nii siirad.

Naljakas tunne oli ka täna. Nägin und ja ei tahtnudki üles ärgata, vaid edasi vaadata. Unes paistis päike, aga ilmsi sadas vihma.

Lauludeks hetkel: Sara Bareilles-Love Song;Coldplay-Viva La Vida