Minu meeletu õnnelikkuse nädal.
Algas see reedese päevaga, mil vedasime Sannuga ehitusprügi neljandalt korruselt alla. Tundub suhteliselt masendav ja sellel hetkel see oligi mingil määral, sest juba esimese prügikotiga tõmbasid mu näpud krampi ja ei olnud nõus enam normaalselt alluma minu tahtele ning jalad olid suhteliselt tuimad lõpuks all. Aga positiivsust tõi sellesse tegevusse teadmine, et järgmine nädal ootab meid ees normaalne ja uhiuus meie oma korter ning teiseks heatujuteguriks oli loomulikult Sannu, koos oma siivutute mõtete ja jutuga.
Õhtu jätkus kursakatega Teele juures baila ja huulatades. Mul on nende hullukestega ikka metsikult vedanud. Pool õhtust möödus naerdes ja teine pool naeru põhjustavat teksti rääkides. Meil oli oma isiklik kook, millest igaüks sai oma osa. Suure üllatuse valmistas meile Denis oma kohale ilmumisega. Siiani on teadmata, kuidas ta alt uksest sisse sai. Kodutee oli meil aga konarlik ja soine, sest miks käia kõnniteel, kui saab ka läbi sopamülgaste.
Laupäeva hommikul hüppasin Paide bussi peale ning sihtkohast korjas mind ülesse mu oma õde, kellel oli eelnev päev olnud sünnipäev. Saime mõnusalt terve tee juttu vesta ning talt küsiti poes dokumenti. Kodus ootas meid ees hulk koristamist. Ma polnud küll eriti tegus, aga püüdsin vähemalt töökat nägu teha. Margiti sünnipäeva tähistasime siis väikses pereringis, kus meil sai taas kord meeletult nalja. Ema suutis meid oma trikkidega üllatada ning kõvasti tantsu sai ka vihutud. Menukas oli ka Marksi uus “Väike pornoraamat”. Minu jaoks lõppes pidu sellega, et jäin lihtsalt Madise tuppa magama, kus muusika veel pikalt mu kõrva ääres lärmas. Teki märkasin ka alles hommikul peale tõmmata.
Pühapäeval tahtsin siis tegusam olla ning kukkusin kohe kraamima, pesu kuivatama ja nõusid pesema. Eriti tagant utsitav oli teadmine, et varsti põrutan niikuinii kodust minema Tartu poole. Tartuski ootas meid ees palju koristamist, sest reedel me selleni ei jõudnud. Õnneks tuli meile appi Siki, kellel hakkas vaheaeg ning otsustas selle algust meie seltsis veeta.
Esmaspäev sain end kuidagi ärkvele ja õnneks sain see kord autoga kooli ning ei pidanud bussi end pressima. Meil on nimelt uus korterikaaslane Katrin ja temaga koos sai siis mindud. Halvaks üllatuseks oli aga see, et põetuse loengut ei olnudki, kuigi ÕISis ja audika ukse kõrval sildil oli kirjas, et on. Läksin siis sama targalt koju tagasi ja lasin ka terminoloogia üle seetõttu. Kusjuures see oleks minu esimene popitamine see semester. Magasin kodus nii kaua kuni Siki tuli Sannu loengust tagasi ja peagi läksime Mammule bussi vastu. Hiljem käisime kaltsukates ja õhtupooliku veetsime kodus. Teisipäev oli mul pikem kooli päev ning arvasin, et kui koju jõuan on lapsed juba linna peale läinud. Nemad aga alles kossutasid voodis ja riidesse said alles kella kuueks. Käisime uisutamas, minu jaoks oli see esimene kord. Suhteliselt jube oli, üks onu tegi seal ime trikke ja mina lausa kartsin teda. Käisime ka Kail külas, kus siis umbes pooltundi avasime veini pudelit. Õhtu lõpetasime jälle ilusti kodus.
Kolmapäev läksid meie nunnukesed koju. Mina pidin õppima hakkama. Tegin aga päev läbi kõike muud.
No neljapäeva hommikul ootasin juba seda hetke, kui kool läbi saab. Tööd läksid enda arvates enam vähem, aga eks paistab. Katukaga veetsime jälle lõbusalt oma aega farmakognoosia loengus. Poomismäng ei paelunud meid seekord nii palju kui eelmine. Pidime siis uusi lõbustusi välja mõtlema. Uus salm: 1, 2- pepulaks; 3,4- karvaväli; 5,6- hais on suus; 7,8- seda ei taheta; 9,10- täis on ta tünne. Järgmine kord teeme ühe veel ja hakkame neid siis rakendama.
Kuna meil oli kujunenud juba see nädal välja õdedenädalaks, siis otsustasime minna Marksile JJ-sse külla. Asusime siis pärast kooli teele. Auto peal olid ka Tuuli ja Johan. Kui Tartust olime välja saanud hakkas auto konnastuma ja nii pidimegi konnaautoga terve tee hakkama saama. Kuna Tuuli rääkis terve tee vene aktsiendiga, hakkas see ka meile külge. Nii olime sunnitud terve õhtu sama moodi rääkima. Õhtu oli väga meeldiv. Marksile läheme teinekordki külla.
Reedeks tulime koju. Margit tegi ka viimasel hetkel otsuse Tolla-koju tulla. Seegi õhtu kujunes hubaseks. Mängisime terve õhtu pereringis lauamänge. Mida veel elult tahta?
Tänanegi saab ütlemata hea olema, sest ees ootab LinnaPea Rock!
Eks sellest saab siis kunagi hiljem räägitud.Ma ikka ei suuda ära imestada, kui õnnelik inimene olen.